Mida tahab korp! Sakala
Auvil! Oskar Rütli
1934Korp! Sakala asutamine ulatub aegadesse, mil oli veel eesti haritlasi ja "rahvamehi", kes arvasid, et seltskonnainimene algab alles kandidaadi tiitliga, ja kes selle arvamuse kohaselt käitusid ka tegelikus elus. Isegi mõned üliõpilased, tasudes voorimehele sõiduarvet, pöördusid tema poole küljega, sageli pooleldi seljaga, arvates, et ta on võrreldes voorimehega suur mees ning peab niiviisi avaldama oma üle olekut või põlgust. Nii mõnigi haritlane kõneles veel avalikult, eriti sakslaste kuuldes, halba saksa keelt. Paljude eesti haritlaste juures tuli selgesti nähtavale balti junkru mentaliteet. Kokku puutudes kõrgemate vene ametnikkude ja balti saksa mõjumeestega ilmutas end aga täielik alama, mitte üheväärse kodaniku vaim. Eesti kultuurtegelasi oli hoopis vähe. Haritlased olid siis ida ja lääne kultuuride agarad maaklerid. Niisugune, väikeste eranditega, oli üldjoontes sakslaste ja venelaste poolt eesti haritlasile jäetud ühiskondlik pärand. Suur osa neist haritlastest ei lükanud seda pärandit tagasi; nad võtsid säärased vaated omaks ning koguni arendasid ja edendasid neid. Valitsemas olid võõrad mõtted ja vaated. Suuremalt osalt olid haritlased ka majanduslikult võõra mõju all. Ka eneste keskel oli võõras mõju niivõrd juurdunud, et vaba isiklik mõtlemisviis ja toiming võis tegelikus elus avalduda sageli ainult käsutaja
sic volo, sic jubeo näol.
Säärane seesmine objekti seisukorras olek on inimesele kaugelt rõhuvam kui piiratud välised võimalused. Suurtel rahvastel on ikka, ka ilma suurema pingutuseta, palju iseseisvaid, iseteadlikke ja siis ka rahvuspärase mõtteviisiga isikuid, kellede kaudu ja kellede mõjul väljendub selle rahva kultuur, - isikuid, kes seda kultuuri loovad, otsides vastavat omapärast väljendust maailmavaates, teaduses ja kunstis. Eesti rahvas aga, arvult nii väike, olles sunnitud kehvades majanduslikes oludes oma olemasolu eest võitlema, vajas eriti tol ajal, kus tal polnud veel poliitilist iseseisvust, vaimselt iseseisvate isikute kaadri teadlikku väljaarendamist, vajas viimse kui haritlase enesele säilitamist, et nad kõik jääksid kodumaale, elama ja töötama oma rahva keskel. Meie haritlaste väljarändamine Venemaale oli suur ja iga tõelise haritlase lahkumine kodumaalt oli rahvale suureks kaotuseks.
Kõiki tolleaegseid olusid arvestades ja eneste keskel aru pidades jõudsid mitmed Tartu üliõpilased ja vilistlased otsusele, et esmajoones on tarvis kasvatada eesti rahvale mõtteviisilt iseseisvaid, iseteadlikke isikuid. Sellist kasvatustööd oli otstarbekam teha eeskätt üliõpilaste keskel, püüdes neid säilitada oma rahvale, veendes neid vajaduses peale ülikoolikursuse lõpetamist jääda kodumaale ja asuda tööle oma rahva keskel.
Sakalanused õuetrepil - 17-11-1930.Selle põhilise mõtte teostamise võimaluste suhtes ei olnud lahkarvamusi. Jõuti veendumusele, et selline töö on kõige paremini teostatav kitsamas ringis, korporatsioonis, kus liikmed üksteist hästi tunnevad. Need põhimõtted kerkisid tol korral alateadvusest nagu iseenesest. Tubli rahvusliku, rahvameelse sõbralikult ja vennalikult koostöösse suhtuva hästiarenenud eesti haritlase kasvatamine oli korp! Sakala asutamise tulevikusihiks. Põhimõtted kujunesid kindlaks sõnades: "rahvus", "rahvameelsus" ja "vennalik olek" —
natio, democratia, fraternitas. Need mõisted võeti omaks ning neile loodi asutajate arusaamise järgi vastav sisu ja seletus. Kes korp! Sakala liikmeks tahtis saada, pidi oma ausõnaga tõotama, et tema tahab olla rahvameelne eesti rahvuslane, et vennalik side seob teda teiste korp! Sakala liikmetega ja et ta jääb kodumaale elama. Nende nurgakivide sidemeks, milledele rajati korp! Sakala, võeti lause, mis väljendab eeskätt vennalikku olekut, kuid millele tugineb eluvõitluses niihästi iga isik kui ka terve inimkond ja kogu loodus oma olemasolus: Üks kõigi eest, kõik ühe eest."
Ajalehtedes ilmunud põhjuseta nääklemised, mõnitamised, laimamised tuletasid Sakala asutajate eriti teravalt meelde, et omavaheline riid, nääklemine jne. mõjuvad kõige kahjulikumalt noorte üliõpilaste iseloomu kujundamisel. Et korp! Sakalasse astuja juba iseenesest pidi olema aus ja korralik isik, rahvuselt eestlane, see oli igatahes
conditiosine qua non.
Need põhimõtted on tänini puutumatult püsima jäänud. Rahvuse kõrvale on Eesti iseseisvuse saavutamise ajast peale tulnud veel riiklus. Nii on nüüd 25-aastase kogumise järel täielikult välja kujunenud korp! Sakala asutajate poolt ülesseatud korporatsiooni suund ja siht. Korporatsioon ise kui ka vilistlaskogu, hoolimata oma liikmete mitmekesiste usuliste ja poliitiliste maailmavaadete erinevusest, tunnustab oma kogumikus kui ka eriüksustes neid põhimõtteid ning teostab neid iga oma liikme kaudu. Korporatsioon kui ka vilistlaskogu tervikuna on oma tegevuses apoliitiline, kuid Sakalas pole siiski aset ei monarhistidel ega marksistidel.
Sakalanused pärast värvide saamist - 29-05-1934.Korp! Sakala tegevus oli seega sihitud peamiselt liikmete seesmise arendamise ja välise elu vahekordade korraldamise suunas. Esimesed aastad olid rasked. Asutajad vilistlased ja kaasvõitlejad hoidsid kindlasti kokku, aga ka väljaspoolne surve ja pealekäimine olid tugevad. Väikese rahva seas, kus üksteist nii lähedalt tuntakse, on harilikult palju kadedust ja kahjurõõmu. Sakala sai seda küllalt tunda. Juba 1909. aastal, kui 17 korp! Sakala liiget soome üliõpilastel külas käisid, oli Sakalal hõimusidemete loomise pärast sekeldusi poliitilise politseiga. Aga õige hõlma on raske hakata, on korp! Sakala oma 25-aastase tegevuse jooksul, oma asutamise kogumise ajajärgul, pidanud kannatama mõndagi sisemist ja väli tormi. Selle aja jooksul on aga tema seisukoht ühiskonnas ikka enam ja enam selgemaks ning kindlamaks saanud, kindlama kuju omandanud.
Nüüd algab teine veerandsajand ja seega ka teine ajastu. Ei ole tarvis enam neid muresid, mis olid ennemini, vaid nüüd võib täie innuga anduda seesmisele kasvatustööle; seesmiselt vaba isiku väljaarendamisele. Korp! Sakalal ja tema vilistlaskogul on kindel usk, et ainult seesmiselt vabad, julged, ohvrimeelsed isikud on võimelised kaitsma Eesti rahvusriiki, olema rahvameelsed ja looma rahvuslikku kultuuri. Isik, kes ei suuda kannatada oma idee eest, kes oma paleused läätseleeme eest ära annab, kes ei ole võimeline tarbe korral tõtt ohvriga kinnitama, kes elu igapäevases hallis leivamure võitluses juba meele heidab ning vastu oma paremaid tundeid ja õiglast teadmist egiptuse lihapottide poole rühib, see pole ka valmis ja suuteline oma elu isamaale ohvriks tooma, - sellel pole ka korp! Sakala peres aset.
Sakalal ei ole võimsaid vilistlasi, ei ole mõne rühma erilist poolehoidu, ei ole ka mõne vanema üliõpilasorganisatsiooni monopolilist seisukohta. Tema liikmed ei looda kohasaamisel protektsioonile, vaid tahavad ise omal jõul ja omal jalal käia eluteed, jäädes iseseisvaiks ja sõltumatuiks. Isik, kes on oma elus vähesega rahul, kes teeb tööd ja täidab hoolega oma kohustused, on riigis suureni ja väärtuslikum kui auahne, seesmiselt tühine, teistest olenev ja mõjustatav ettetikkuja. Väärtuslikult riigikodanikult nõutakse kõigepealt ausust, kohusetruudust ja teenistusvalmis olekut. Kes ei oska teenida, see ei mõista ka käskida. Kes pole seesmiselt vaba. kes ei kohalda oma soove olude ja väliste võimaluste järgi, kes ei suuda loobuda kättesaadamatust, on ori. Isik aga, kes ka kõige kitsamate väliste olude juures talitab seesmiselt vabalt ja oma parema ära tundmise ning tõe järgi, on enese ja oma ümbruse peremees Tema on seesmiselt vaba, ja see vabadus on kallis ja suurem kui kõik maailma varad, kallim isegi elust, mis on üürike. Niisugune seesmiselt tasakaalustatud isik võib ja suudab ka midagi teostada. Tema on alati elujaatav tüüp, on ühiskonnas alati loov ja kandev tegur. Tema usaldab iseend ja ei loobu oma õigest sihist - või olgu siis, kui sihi saavutamine aegade ja olude sunnil on oma väärtuse kaotanud. Tema on teadlik oma kohustustest ega unusta seejuures, et ei tohi maha salata ka oma õigusi. Kes unustab oma õigused, ei austa iseend, ei (aula ka oma kohut. Seesmiselt vaba olla tahtev isik peab tahes või tahtmata võtma oma lipukirjaks vastuolusid sisaldava lause: "Üks kõigi eest, kõik ühe eest." Elu ise on alati täis vastuolusid: valitseb alaline hävimine ja alaline looming. Need kaks vastupidist nähtust on aga teineteisega alaliselt seotud ja nende vastaspinge mõjul kujuneb õige elu. Isik, elades ühiskonnas, peab end teataval määral piirama, — isikuvabaduse säilitamiseks, ja tarbe korral end ka ühiskonna heaks ohverdama: üks kõigi eest. Kuid ka ühiskonnal on oma kohustused üksiku isiku vastu, et see võiks vabalt areneda, edeneda ja elada, et isiku julgeolek oleks kindlustatud kõigiti: kõik ühe eest. Säärane vastaspingete ühine tegevus loob ühiskonnas kõige kindlamaid kujusid.
EKL-i seeniorid 1930. aastatelKorporatsioon on vähemal määral seesama, mis õiguslik riik suures ulatuses. Üksik isik peab olema iseseisev ja vaba ning kogu — käesoleval juhul korporatsioon — peab ka olema vaba ja iseseisev. Nad ongi seda, kui isik on õigesti kasvatatud ja ta end õigel ajal piirab üldsuse huvides ning kui ühiskond end piirab ja isiku vabadust, julgeolekut ja edenemist ei takista, vaid sellele kaasa aitab, koguni kindlustab. Selline koostöö loob kindla riikluse ja rahvusliku kultuuri ning isikud, kes nõnda on kasvatatud ja nõnda elumõttest aru saavad, on tugevamad riigi ja ühiskonna kandjad kui suured hulgad.
Do ut des, selles mõttes peab korporatsioon Sakala kasvatama oma liikmeid. Et nad teaksid, mis on nende kohused, ja et nad ka oma õigusi ei unustaks, sest vastasel korral elus endas olev vastaspinge isiku ja kogu vahel ei tööta enam. On üks neist ülekaalus, on selle tagajärjeks elulise kujundi või organisatsiooni lagunemine. Mõlemate õigeaegne ja täppis kohusetäitmine on nende mõlemate elu ja kuju alalhoiuks hädatarvilik.
Selliste normaalselt ühiskonda lülitatud isikute puudus on meie avalikus elus praegugi veel väga tunduv. Korp! Sakala üksi jõuab siin vaevalt palju ära teha. Kuid ta on algusest peale seadnud enesele niisuguse sihi, on võtnud endale sellise ülesande ja selle kallal ka jõudu mööda töötanud. Oma senise 25-aastase olemasolu ajal pole ta lasknud end kõrvalmõjudel oma sihi taotlemisest eemale viia. Korp! Sakala on olnud iseseisev ja käinud oma rada parema äratundmise järgi. Sakala liikmed pole seepärast kartnud ka eluraskusi. Igaüks usaldab end ja astub julgesti igapäevasesse eluvõitlusse. Oma seesmisele vabadusele ja tõearmastusele põhjeneva kohusetundega, hoolsa töö ja julgusega jõuavad nad end ühiskonnas maksma panna, ühiskonda teenides ja oma isiklikku kõige kõrgemat väärtust - seesmist vabadust - seejuures mitte kaotades.
Verbum Habet Sakala 1934
Viimati uuendatud: 22.10.2011