Esseekonkurss 2011. II preemia - Crisely Apri

2011. a. Sakala Stipendiumifondi korraldatud esseekonkursi teise preemia võitnud töö autoriks on Crisely Apri.


Minu põlvkond ja selle tulevik Eestis

Mul on olnud õnn sirguda oma rahvust ja kultuuri väärtustavaks kodanikuks vabas Eesti riigis. Eales pole ma millestki puudust tundnud või olnud sunnitud oma enese tahtmise vastaselt kõnelema võõrkeelseid sõnu. Usun, et fakt, et minu põlvkonnal puuduvad isklikest mälestustest tulenevad võrdlused nõukogudeaegse eluoluga, aitab meil asuda efektiivselt ja eelarvamustevabalt oma riiki vormima. Seejuures ei tohi aga unustada, et edukas tulevik terendab silme ees vaid siis, kui julgeme oma riigis valitsevatele probleemidele näkku vaadata ning käed rüpes virisemise asemel tegutsema asudes ka muutustele jõudu anda.

Elame ajastul, kus rahvusmustrid kaunistavad jogurtitopside kaasi ning etnosokke on võimalik osta igast suuremast toidupoest. Laulupidu külastades seistakse küll näoga pigem šašlõkiputka kui laulukaare poole, ent mõttelise linnukese saab rahvapeol osalemise kohta kirja selle kiuste. Kui siis veel vabariigi aastapäeval facebooki-staatuse kaudu Eestile õnnesoovid edastada saab, ei tohiks patriotismis idee järgi enam hetkekski kahelda. Sellise, minu põlvkonnale üsnagi omase mentaliteedi sügavama juurdumise tagajärjena satub eesti rahva püsimajäämine küsimärgi alla. Meist on saamas inimesed, kes püüavad oma rahvuskuuluvust justkui suitsukatteks väljendada ning ühel hetkel muutub sellise suundumuse peatamine võimatuks. Vaba Eesti võib eksisteerida veel sajandeid, ent kui me juba täna oma rahvusliku meelestatuse kaitseks midagi ette ei võta, ei tee meile järgnev põlvkond vahet laulupeol ega Õllesummeril.

Materiaalsust ülistaval ajal kipub ununema, et tõeliseid tundmusi ja väärtusi pole võimalik käega katsuda ega eurodes mõõta. Rahvuslus on aga sisuliselt armastus – armastus oma riigi ja päritolu vastu ning armastust teadupärast näpuga torkida ei saa. Nõnda nagu armastus ei vaja materiaalset tõestust, ei vaja seda ka rahvuskuuluvus – mõlemaid saab tunda vaid sügaval südames, mõlema olemasolus ei lööda hetkekski kahtlema. Armastus oma rahvuse vastu on miski, mis ei vaja tõestuseks jalgatõmmatud etnosukki, mille mustri maakondlikust päritolustki teadlikud ei olda. Ühtekuuluvustunne ei tohi tekkida vaid lauluväljakul masinlikult “Mu isamaa on minu armu” lauldes või jalgpallistaadionil sinimustvalgeid lippe lehvitades. Rahvuslik identiteet ei vaja sundtõestamist - see peab olema miski, mis paneb meid alateadlikult võõrsõna asemel kodumaakeelset sünonüümi kasutama või raamaturiiulilt eesti kirjaniku kirjutatud teose järele haarama. Koolipoisse ei meelitatud 1918. aastal Vabadussõtta ega meie vanemaid 70 aastat hiljem lauluväljakule ühegi materiaalse peibutisega. Et toona nende hingedes helisenud rahvustundest aga tänaseks vaid riismed järel on, usun, et eestluse olemuse taastamine on Eesti vabaks laulnud inimeste lastena just minu põlvkonna pühaks kohustuseks.

Iga põlvkond on osaline oma riigi ja rahvuse loomisel-täiustamisel ning elab sisuliselt läbi oma vabadusvõitluse. Nüüd, kus esivanemad meile suveräänse kodumaa kätte võidelnud, tundub selline jutt esmapilgul kohatu, ent tegelikkuses on meie võitlus hoopis kaalukama tähtsusega kui mõne eelneva põlve oma. Meie südamele ei koputa kirjutamata kohustus säilitada võõrvõimu kiuste hingepõhjas eestimeelsust, lootusega, et kunagi oleme vabad. Piiratud võimaluste taha peitumine ei ole enam tõsiseltvõetavaks vabanduseks, sest vabas riigis kujuneb tugevast tahtejõustki kõiki uksi avav võluvõti. Eesti rahva püsimajäämine sõltub 21. sajandil ainult meie vabast tahtest ning sellest tulenevast pühendumusest oma rahvusliku identiteedi hoidmisel ja väljendamisel. Kui õpime taas pilku endasse pöörama ning mõistame seeläbi, mis meist eestlased teeb, on kollektiivne kingitus meile järgnevatele põlvedele üldjoontes valmis. Vaid siis, kui suudame hingelise eestimeelsuse luua ning mõista, et rahvuskuuluvust pole võimalik materiaalsete väärtuste abil tõestada, ootab meid ees parem homne.

Ei piisa aga pelgalt austusest oma rahvuse vastu, et kindlustada nii riigi kui selle elanike edukus. 2006. aastal andis Toomas Hendrik Ilves presidendi ametisse astudes kindla sihi kogu eesti rahvale: “Viie aasta pärast tuleb meil anda esimesele uues iseseisvas Eestis üles kasvanud põlvkonnale üle riik, mis näeb välja ja käitub nii, nagu poleks okupatsiooni kunagi olnudki”. Nüüd, president Ilvese teise ametiaja alguspäevil julgen kahetsusega väita, et riigipea seatud eesmärki pole suudetud ellu viia. Annab see meile põhjuse üheskoos pead norgu lasta ning oma riigi kommunistliku ajaloo tulemusena sündinud arengupidurid igikestvaks arvata? Kindlasti mitte. Juba A.H Tammsaare romaanist „Tõde ja õigus” on meile vaenujalal seisnud naabrite Andrese ja Pearu näol selgeks saanud, et eestlane oma põlvkondi kestnud arusaamu naljalt ei muuda. Suurte eesmärkide puhul tuleb sageli ringiga minna ning mida muud võib aastatepikkune sihi nimel nähtud vaev näidata kui mitte selle väärtust ja suurust. Igast Eesti vabariigis elavast indiviidist sõltub nõukogudeaegsete mõtteviiside murdumiskiirus. Ometi ei saa salata, et enam kui kellelgi teisel on selles mängus trumpe meil, vabas Eestis kasvanud noortel, kes käituksime praegugi nõnda, nagu poleks okupatsiooni kunagi olnudki, kui eelnev põlvkond oma negatiivsuses seda pidevalt meelde ei tuletaks.

Nüüdisajal võimaldab meedia meile midagi, mis okupatsiooni ajal raudse eesriide taha jäi – informatsiooni läänemaailma eluolu kohta. Selle tulemusena tekivad kõikvõimalikud võrdlustabelid ning meie postkommunistlik päritolu koos sellega kaasnenud stagnatsiooniga on põhjanaabrite „rohelist muru” nähes otsekui meelest pühitud. Eestlasele meeldib reeglina viriseda, sest takistuste üle kurta on märksa mugavam kui nende likvideerimiseks reaalseid samme astuda. Kriitikanoolte märklauaks saavad ühtviisi nii kallist autot omav naabrimees kui kõrget palka saav riigiametnik – kuidas võikski üks õige maarjamaalane välja kannatada fakti, et keegi on temast parem? Ja kui paremus riigipiiridest väljub, võtab olukord päris inetu pöörde. On see siis laiskus, mis sunnib inimesi endale sisendama, et indiviidi roll ühiskonna arengus on kaduvväike? Ometi on mõneti mõistetav, et veneaegsete ebamugavustega harjunud põlvkonnad pole jõudnud endale teadvustada tõsiasja, et tänasel päeval hoiab igaüks meist käes võimalust luua kodanikuosaluse kaudu ise oma elu ja oma Eesti. Ollakse justkui harjutud mõtteviisiga, mille kohaselt midagi peabki kogu aeg puudu ja halvasti olema ning kui näiliselt kõik korras, ei jää enam üle muud kui pseudoprobleemid välja mõelda.

Kirjeldatud mentaliteet sünnitab negatiivsust ka minu põlvkonna keskele ning saab nõnda piduriks noorte edukale tulevikule. Kui kõrvu kostab konstantselt virisevate vanemate jonn, on lapsel raske helgemasse homsesse uskuda ning mõista, et võimalus Eesti arengusse panustada on käegakatsutavam, kui esialgu arvata juletakse. Positiivne energia tõmbab teadupärast ligi veelgi enam positiivset energiat ning negatiivne negatiivset. Selle faktiga silmitsi seistes ei pea olema geenius, et mõista, miks Eestis elamine siinse elukvaliteedi üle kaebavatele kodanikele aina mitterahuldavam tundub. Kuidas aga võib üks vaevalt täisikka jõudnud noor väita, et Eestis on halb elada, kui tal puuduvad enda loodud pere, aastatepikkune tööstaaž või oma raha eest soetatud elupaik? Just siit koorub välja tõsiasi, et negatiivne suhtumine oma kodumaasse miski muu, kui vanemate põlvkondade negatiivsuse vili pole. Kindlustamaks tulevikku nii meile kui meie veel sündimata lastele, tuleb asuda võitlusse lokkava pessimismiga. Kui suudame leppida ajaloost tulenevate arengupiduritega ning alati iseendasse ja paremasse homsesse uskuda, on võit õigepea käegakatsutavas kauguses. Oleme aastaid oma Nokiat materiaalsete asjade hulgast otsinud, ent pole veel kordagi selle peale tulnud, et meie riigi fenomeniks võiksime olla meie ise – naeratavad eesti noored. Kui õpime ignoreerima ignorantsust, saab meist ühise meelsuse tulemusena kaitsetamm negatiivsete mõtete voolule. Inimesel küll puudub võime oma kõrvu sulgeda, ent kas pole siis ükski põlvkond enne meid veel võimatut tõestanud?

Võimalus olla kursis läänemaailma elukvaliteediga muutub justkui Pandora laekaks, millega kaasneb kadedusest ajenduva virisemise kõrval teisigi negatiivseid tendentse – näiteks süvenev soov jätta maha oma isamaa. Eakaaslastega vesteldes on selgeks saanud tõsiasi, et kahetsusväärselt suur osa neist oma tulevikku mõne teise riigiga seotuna näeb. Meie edukus sünnimaal ei tohi muutuda võimalikkuse küsimuseks. Olen arvamusel, et lai silmaring ja kosmopoliitsus on olulised ning seega ei taha ma väita, et eesti noor terve elu kodumaale aheldatuna veetma peab. Minu põlvkonnal on eelnevatest enam võimalusi maailma näha ja välismaal õppida – kasutagem neid oma silmaringi laiendamisel targasti, ent ärgem unustagem, et kusagil ootab meid tagasi meie tuulepealne kodumaa. Meil on alati võimalus minna kergema vastupanu teed ning teenida lihttöölisena põhjanaabrite võimu all tuhandeid eurosid. Aga meil on ka võimalus näha natuke rohkem vaeva ning kulutada sobivaima välismaise töökuulutuse väljaselgitamiseks kuluv aeg oma riigi arengu heaks. Minu põlvkonna noortele on Eesti justkui sõber, kellega koos üles kasvatud, ning sõpra teadupärast tuntakse hädas. Ja kui see sõber peab elupuu haljastel okstel kiikuvatele Soome emigreerunud ehitajatele tõestama, et ka Eestis võib sama elukutsega suurepäraselt ära elada, on meie kohustuseks ulatada abikäsi. Et aga kodumaale jäämine parajat annust patriotismi eeldab, tuleb meile ja järgnevatele põlvedele paremat tulevikku kavandades võtta esmalt ette ülalmainitud rahvusliku eneseteadvuse probleem.

Eelnevad põlvkonnad on pühendanud Eesti ülesehitamisele aega ja vaeva ning valanud valmis tugeva põhjala riigi vundamendi. Meie asi on sellele pinnasele oma ajalugu, kultuuri ja seniseid saavutusi kaitsev kindlus rajada ning tagasilöökide kiuste oma riiki Vargamäe Andrese jonnakusega edasi ehitada. Oleme edukalt toime tulnud meile avanenud väljakutsetega ning Euroopa Liidult saadud tunnustus on süvendanud Eesti riiklikku enesekindlust. On aeg võtta vastu uued väljakutsed ning meie auks ja kohustuseks on saada kodanikuühiskonna pakutavate võimaluste kaudu osakeseks Eesti riiklikust arengust. Olles muutunud riigina, peame seda tegema ka rahvusena. Kõik algab rohujuuretasandilt ning teinud läbi vaimse ja hingelise arengu, saame ellu viia positiivseid muutusi ka indiviidi, rahvuse ja riigina. Tõele näkku vaadates võib väita, et Eesti riik ei ole veel kaugeltki valmis ning meie rahvuse püsimajäämine kaugeltki mitte iseenesestmõistetav. Minu põlvkond omab kõiki eeldusi muutuste elluviimiseks ning neid targasti kasutades pole meie siinne tulevik enam võimalikkuse küsimus. Saades noorusliku uljuse ja julgusega eeskujuks paremasse homsesse usu kaotanud vanematele põlvedele, võime ühel päeval üheskoos võitu tähistades sinimustvalged taeva poole tõsta.

Läinud kevadel käisin vaatamas teater NO99 suurlavastust “The rise and fall of Estonia” - Eesti tõusu ja langust. Etenduse lõppedes olin imelise elamuse võrra rikkam, ent ometi ei leidnud ma terve kodutee täit rahu, sest hinges kripeldas põletav küsimus - kuhu siis rise ehk tõus jäi? Tasapisi olen hakanud mõistma, et suurem tõus pole saanud tulla pelgalt seetõttu, et põlvkonnal, kes selleks vajalikke vahendeid omab, on kardinaalsete muutuste ellu viimiseks olnud senini turjal veel liialt vähe aastaid. Tänaseks hoiab igaüks meist, vabas Eestis sündinud noortest, käes võimalust anda kas või positiivse ellusuhtumise või austusega oma kultuuri vastu panus Eestisse, mida ta südames näha soovib. Kui eelnevad põlved on olnud pühendunud Eesti kui parema riigi vormimisele, siis meie ülesandeks on eelkõige eestlase kui rahvuse paremaks muutmine. Eks ole ju Eestigagi nõnda nagu India poliitik Mahatma Gandhi öelnud on - “Ole ise see muutus, mida soovid maailmas näha”. Ainult koos parema iseendaga loome aluse edukale tulevikule paremal kodumaal.

Crisely Apri
Kool: Keila Kool
Juhendaja: Hurmi Väljamäe



Viimati uuendatud: 21.11.2011  

Kui soovid Sakalast rohkem teada või liituda, siis tule külalisõhtutele. Jälgi sündmusi meie Facebooki lehel.

Gümnasistide mälumäng 2019

Korp! Sakala Stipendiumifond kuulutab 2019 aasta kevadel juba kuuendat aastat järjest välja gümnasistide mälumängu, mille seekordne peaauhind on nädalane reis Norrasse. Registreerimine Kuni neljaliikmelisi võistkondi saab registreerida 10. aprillini aadressil malumang@sakala.

Loe edasi »

Liitu korp! Sakalaga!

Liitu korp! Sakalaga!Meestudeng, tule ja tutvu Sakala vennaskonnaga!  Üliõpilaskorporatsioon Sakala on akadeemiline meesorganisatsioon, mis aitab Sul tudengielust maksimumi võtta ja loob tugeva sotsiaalse võrgustiku kogu eluks. Korp! Sakalas seisab Sinu selja taga 109 aasta jagu väärikaid eestimeelseid mehi, kes on kindlustanud Eesti omariiklust ja toetanud üksteist vankumatult ka kõige keerulisematel aegadel.

Loe edasi »

Kogume pärandit!

Kogume pärandit!Kas mõni sinu lähedastest või sugulastest kuulus aastatel 1908-1940 Eestis või hiljem paguluses korporatsioon Sakala liikmeskonda? Soovime oma arhiivi täiendada korporatsiooni tegevuse ja liikmetega seotud fotode, esemete ja dokumentidega. Samuti pakuvad huvi mälestused ja muu korporatsioon Sakala liikmete või tegevusega seotud info.

Loe edasi »

Ajaloolised kokkuvõtted korp! Sakala Tartu ja Tallinna konvendihoonetest

1910. aastal laskis korporatsioon Sakala endale Tartusse Veski tänavale ehitada konvendihoone.

Loe edasi »

Gümnasistide mälumäng 2018

Korp! Sakala Stipendiumifond kuulutab juba viiendat aastat välja gümnasistide mälumängu, mille seekordne peaauhind on nädalane reis Türki.

Loe edasi »

2018 kevadsemestri külalisõhtud

Meestudeng, liitu Sakala vennaskonnaga! Sinu tänased valikud on homse päeva vundamendiks.

Loe edasi »

Rendi ruumid oma tähtsündmuseks
korp! Sakala majas Tallinnas või Tartus!