Esseekonkurss 2009. II preemia - Andi Kriisa

2009. a. Sakala Stipendiumifondi korraldatud esseekonkursi teise preemia võitnud töö autoriks on Andi Kriisa.


Minu panus Eesti kodanikuna

Esialgu tundub, et keskmine 18-aastane õpilane on võimetu enda riigi hüvanguks märkimisväärseid panuseid tegema. Tegu on ju siiski noore inimesega, keda veel paar aastat tagasi koheldi kui last ja kes endiselt suurel määral vanematest sõltuvuses olles peab ootamatult hakkama vastu võtma otsuseid, millel on tema isikliku tuleviku üle väga suur pöördumatu mõju. Just sellisel hetkel vajab nooruk endisest enam riigilt nõuannet ning tuge. Kas ei ole mitte naiivne eeldada tulevikkuvaatavaid ideid või panuseid kodanikult, kes ei ole suutnud isegi enda tulevikku perspektiivi seada rääkimata siis terve riigi tulevasest käekäigust ? Kuid võibolla suudab just see endiselt ebakindel noor pakkuda oma kodukohale tuge, tehes seda läbi eneseharimise ja rahvakultuuri säilitamise.

Ei ole mingit kahtlust, et Eesti riik sõltub eelkõige oma kodanike maailmavaadetest. Eestlase tõekspidamistest sõltuvad otseselt valimistulemused, riigi juhtkond, kohalikud probleemid ja avalik arvamus. Kuna kõik rahva positiivsed ja negatiivsed küljed peegelduvad riigi üldises pildis, siis võib öelda, et Eesti on tema rahvas ja vastupidi.

Mis muu oleks okupatsiooniaastatel suutnud säilitada Eesti kui vabariigi ideed, kui mitte eestlaste soov jääda vaimselt ja kultuuriliselt iseseisvaks ning mitte loobuda oma suurimast uhkusest- olla iseenda ja oma maa peremees. Meie rahvuse suurimad relvad ei ole mitte Eesti Kaitsevägi ja NATO, vaid laulupidu ja hernesupp, mis annavad vajalikku vaimset sitkust enda tõekspidamiste säilitamiseks. Kõik, mis on materiaalne, võib kergesti puruneda, kuid eesti kultuuri ei ole tänu põikpäisele eesti meelelaadile suudetud vaatamata suurtele jõupingutustele hävitada. Isegi pärast Põhjasõda, kui maarahvast oli alles jäänud vaid saja tuhande ringi ,ei hääbunud see väike hajutatud kultuur.

Sellest on näha, et täiskasvanud saarlasel, tartlasel või mulgil on komme juba omaks võetud veendumustest suure kangekaelsusega kinni hoida ja seda ka edukalt noortele pärandada. Kõige parem näide sellest leidub A.H. Tammsaare romaanis „Tõde ja õigus”,kus Andres ja Pearu hoidsid enda õigusest ja arvamusest dogmaatiliselt kinni ja sulgesid silmad kõigi mõjutuste ees. Järelikult võivad eestlase iseloomu õilsate aadete kõrvale jääda püsima ka kahjulikud tüli põhjustavad ideed ja stereotüübid, mis võivad kogu riigi tulevikku ohustada.Mis muu oleks suutnud Andrest ja Pearut mõttetult mitukümmend aastat tülis hoida või panna talurahvast ennast traditsioone austavalt põlvkondade kaupa surnuks jooma. Kui iga siinne elanik säilitaks läbi põlvkondade rahvuslikke nõrkusi ja oleks samas noorpõlves kergesti meedia poolt valearusaamade poole mõjutatav, siis iseteadlikust rahvuskultuurist ei oleks üha globaliseeruvas maaimas järgmiseks sajandiks suurt midagi alles

Siinkohal sekkubki riigi käekäiku noor ebastabiilne inimene. Keskkoolis käiv nooruk on täpselt sellises eas, kus ta suudab mõista end ümbritsevat maailmat, kuid ei saa sellest esialgu selget ja kindlat pilti luua, kuna uut informatsiooni voolab pidevalt juurde segunedes olemasolevate teadmistega ja moonutades eelnevalt tekkinud põhimõtteid.Eesti tulevik paarikümne aasta pärast sõltub sellest, milliseks tänapäeva noor põglvkond kui tulevane riigi tuumik oma ebastabiilsusperioodi lõppedes kujuneb. Praeguseid ühiskondlikke vigu on võimalik parandada vaid läbi uute ,vigadest hoiduvate ja häid traditsioone säilitavate põlvkondade juurdekasvule, kuna arenemise lõpetanud eestlane suhtub oma tõekspidamistesse aastast aastasse suurema omanikutundega ja tunneb intiimset sidet iseenda ja välja kujunenud maailmavaadete vahel ,olles kokkuvõttes üsna võimetu neid hülgama

On väga tähtis, et eestlased ei kujuneks õpinguaastatel välja kahjulikke ja lapsikuid kinnisideid või stereotüüpe, millega nad tulevikus oma keskkonnale vaid viga teeksid, vaid omandaksid iseseisvalt läbi mõeldud ja Eesti tegelikke huve silmas pidava maailmapildi.Kõige suurem roll selles ülesandes on sellel samal kasvaval kodanikul, kes peab tähele panema, et tema isiklikku arvamust ei mõjutataks halvas suunas ja et avalik arvamus ei pruugi alati olla suurim tõde .Iseseisev mõtlemine ja kriitika nii iseenda kui ka ühiskonna suunas aitab noorukil panustada vaimselt iseseisvasse ja tervesse Eesti riiki.

Sellest tuleneb ka minu panus Eesti kodanikuna- kavatsen valida, mida ma täiskasvanuna kangekaelselt ja kõigutamatult omaks pean. Jälgides tähelepanelikult pidevalt juurde voolavate ideede tulva,kavatsen välja valida need mõtted , mis on esindatud oma kultuuri ja riiki edendava eestlase maailmapildis. See sisaldab teadlikku meedia tarbimist ja juba juurduda jõudnud valearusaamade otsimist ning ümbermõtestamist.

Rahvast tugevdavate ideaalide kaitsmine ja kahjulike valearusaamade tõrjumine on justkui riigi kaitsmine vaenlase eest.Kuigi me ei võitle relvaga võõra sissetungija vastu ,tähendab ka kaotus vaenulike dogmade ja käitumismallide vastu esialgu kultuuri nõrgenemist, kuid seejärel eestlaste priiuse aeglast kuid sihikindlat lõppu.1918. aastal ei võidelnud eestlased vaid kiviste põllulappide ja soisete karjamaade, vaid kultuurilise ja vaimse iseseisvuse eest, mis tol ajal eeldas ilmtingimata riigi territooriumi kaitsimist, kuna elanikkonna meelt ei oleks keegi suutnud piiri tagant õõnestada.Kuid tänapäeval ei ole vaja rahva eneseidentideedi röövimiseks teostada territoriaalseid vallutusi, eriti veel väiksearvuliste inimrühmade puhul.Piisab vaid massimeedia lihvivast mõjust, et muuta teravatipulistest ja ebamugavatest kultuuridest siledad ning ühesugused kivikesed, mida siis omanik mugavalt kaasas kanda saab ,ilma et miski pidevalt häiriks ja taskusse auke lõigates kõik vangistatud kivid vabadusse laseks.

Suurim vaenlane siinse ühiskonna vastu on teadagi eestlaste hinge näriv alaväärsus-kompleks.Seda ei tohi muidugi segamini ajada rahulolematusega,mis on arengu mõttes väga kasulik :sunnib talurahvast ehitama suuremaid ja valgemaid kambreid ja koguma karja.Kuid kui enese karja kasvatamine ei ole piisav väljund, vaid ihaletakse vaid uhkuse puudumise tõttu välismaiste ja kuuldavasti palju peenemate kommetega loomade järele, siis on tegemist alaväärsuskompleksiga. Välismaa seostub eeestlasele arnenud rahvaste ja müstiliste leiutistega, mis seljatavad kaugelt primitiivsed kangasteljed või lippaiad, mis oma lihtkoelisuse ja ebaoriginaalsusega mõjuvad masendavalt.

A.Kivirähki loodud külarahvas romaanis ”Mees,kes teadis ussisõnu” meenutab paljuski praegust Eesti elanikkonda. Lugu peeti neist, kes suutsid kõige paremini välismaalasi teenida või jäljendada,isegi siis kui see jumalik Euroopast tulnud võõras tegeles täiestu kasutute ja rumalate asjadega.Näiteks olid saksa mungad suures aus ainult seetõttu, et nad olid ennast terava noa ja tulise rauaga meheseisusest vabastanud ning olid suutelised tänu sellele paar nooti kõrgemalt laulda.Samal ajal peeti rahvalaule koopainimese urinaks.Tõelisele eestlasele ja raamatu peategelasele tundus see väga veider ja orjameelne.Kunagi väga võimas metsarahvas, kuhu hulka ka Leemet kuulus ,oli esialgu lakkanud oma esivanemate pärandist lugu pidamast ning hiljem oli enda kommetest irdununa lõhestunud ja laiali valgunud. Ka tänapäeval eelistatakse tihti kodumaisele kultuurile välismaist.

Miks muidu kõneletakse eesti spordiringkondades sumost ja lauatennisest rohkem kui kestvusvihtlemisest isegi kui kõik need alad eeldavad atleetidelt vastase ringist välja tõrjumist rohke higistamise ja kätega vehkimise teel.Või miks on valgetes kinnastes tehnomuusika saatel hüplemine noorte seas populaarsem kui rahvatants, mis on palju arenenum ja ei eelda pidevat narkootikumide mõju all olemist.Suurem probleem on muidugi koduse kultuuri nihkumine tagaplaanile igapäevaelus ja selle muutumine pühapäevakultuuriks.

Kindlasti on väiksel alaväärsust põdeval rahval väga raske panna vastu kergelt omandatava globaalse kultuuri mõjudele ja tegelikult ei peagi ega ole võimalik seda teha, kuid samas peaks väärtustama enda rahvuskultuuri kõrgemalt kui võõrast, kuna see on põhjus miks tunneme enda ja Eesti vahel sidet ning mis hoiab meid siin paigal.Samuti annab oma keel ja kultuur inimesele kindlus- ja väärikustunnet.

Kuna alaväärsus oma loomuselt on vabatahtlik iseenese mittetunnistamine ja teistest inimestest madalamale sedamine, siis parim viis selle vastu võidelda on leida enda iseloomuomadustes midagi väärtuslikku ja näitamisväärset: üks selline omadus on omapärase ja tugeva kultuuri viljelemine hoolimata üha ühtlustuvast ja eripärasid kaotavast maailmast. See on äärmiselt tähtis, kuna eestlaste suhteliselt madal hinnang nende elule on põhjustanud sotsiaalsete probleemide doominoefekti.Madal iive, lõhenev perekonnamudel,ebapiisav hoolitsus kõige vanemate ja nõrgemate eest, lisaks veel ohtralt alkoholi jätavad tegelikust eesti sotsiaalsest pildist üsna nukra mulje.

Sotsiaalset olukorda ei paranda fakt et, käibeloleva arusaama järgi võrdub nii riigi kui ka üksikisiku käekäik eelkõige finantsolukorrast. Kui ühiskond õpetab pidevalt noori inimesi üle kõige väärtustama raha ja põhiline motiveeriv lause mida põhikooliõpetajad oma õpilastesse sisendavad on :”Õppige,siis saate hea töökoha ja palju palka”, siis pole imestada, et täiskasvanud arvutavad oma elu väärtust kroonides ja unustavad võrrandisse lisada perekonnast ja eneseteostusest tulenevad väärtused.

Kui küsida mõnel alla käinud eestlaselt, mis tema elul viga on siis ta vastab, et raha on vähe, kui tegelikult on tema allakäik lõppenud juba enne rahast ilma jäämist.Eneseteostusest ilma jäänud ja seetõttu eneseväärikuseta inimesed vaatavad maailma justkui läbi televiisoriekraani ja ei suuda ennast ellu sobitada,mistõttu puuduvad ka isiklikud stiimulid ja aetakse taga ainult numbreid .Kuna eestlane on oma isiksuselt vahetevahel masendusse kalduv siis tuleb meeles pidama,et nii kõrgelt väärtustatud raha on emotsionaalse kriisi korral võimeline varustama inimest ainult alkoholi, autode ja paremal juhul šokolaadiga, millest ükski piisavalt tuge ei anna kui samal ajal võivad perekond,haridus ja tugev rahvusidentiteet pakkuda piisavalt toetust, et probleemidest üle saada. Alaväärsus ja valed väärtused muudavad Eesti riiki vaid nõrgemaks ja enda kultuurist lugu pidav kodanik peaks nendest eemale hoidma ja vajadusel vastast ravi leidma.

Veel üks omadus, mis on sügavalt eestlase iseloomu juurdunud on võrdsustada patriotismi vene rahvuse vihkamisega.Kuigi siinkohal on põhjuseks poole sajandi pikkune okupatsioon, siis selle okupatsiooni põhjustajateks ja läbiviiateks ei saa lugeda vene tavarahvast,keda põhiliselt vihkamise objektiks seatakse.Kui okupatsiooni ja küüditamist ei saa langetada eesti-venelasest tavakodaniku peale, siis peab olema mingi muu põhjus, miks seda vähemusrahvust rünnatakse.Üks põhjus on muidugi sama vana traditsioon ja stereotüüpidest kinni hoidmine, kuid praegusel ajal mängib suurt rolli noore eestlase ja venelase suhetes meedia.Eesti meedia maalib tüüpilisest Kohtla-Järve noorest pildi mis kujutab teda narkomaani ja riigivastase huligaanina, sellega tervet kogukonda madalamale seades.

Venemaalt eestisse tihti loomavagunites toodud rahvad ei rääkinud mitte kõik isegi vene keelt ning selle õppimine osutus paljudele juba keskeas või vanematele inimestele väga keeruliseks, rääkimata siis täiesti erineva eesti keele õppimisest.Ja miks õppida keelt, mida tänapäeval kasutatakse samamoodi nagu vene keelt Nõukogude okupatsiooni ajal eestlaste vastu- rahvuse sissesulandumise ja autoriteedi kehtestamise eesmärgil.Eesti rahvas hakkas sellisele pealesurumisele tugevalt vastu ja muutus vaid tugevamaks.See on vägagi sarnane praeguse vene kogukonna reaktsioonile, mis töötab koos eestlaste suhtumisega väga tugevalt tervikliku Eesti riigi vastu.Kas oleme suutnud nii lühikese aja jooksul unustada meie vastu suunatud hävingu ja vihkamise, et hakkame seda kasutama teise rahva vastu?Kui isegi Eesti Vabariigi põhiseaduses on kirjas, et väärtustame enda eripärasid ja võitleme eesti kultuuri säilimise nimel, siis miks on vajalik mõne teise samas olukorras oleva inimrühma kultuuri lihvimine ja tahaplaanile seadmine? Pigem leppida teiste rahvuste omapäradega ja tegeleda hävitamise asemel enese kultuuri arendamisega. Siis võibolla jääb Kaitseliidul ja NATO-l rohkem raha hernesuppi ja laulupidude jaoks.

Kui mina ja ka kõik eestlased tahavad tõesti panustada Eesti riiki ,siis ei piisa vaid praeguste probleemide tunnistamisest.Peab otsustavalt tegelema nii kinnisideedeks muutunud stereotüüpide kui ka uute valearusaamadega.Eneseharimise ja kultuuri väärtustamise abil suudab pealtnäha võimetu ja ebakindel nooruk Eesti riiki säilitada ja edasi parema tuleviku suunas viia.

Andi Kriisa
Miina Härma Gümnaasium



Viimati uuendatud: 5.09.2011  

Kui soovid Sakalast rohkem teada või liituda, siis tule külalisõhtutele. Jälgi sündmusi meie Facebooki lehel.

Ajaloolised kokkuvõtted korp! Sakala Tartu ja Tallinna konvendihoonetest

Ajaloolised kokkuvõtted korp! Sakala Tartu ja Tallinna konvendihoonetest1910. aastal laskis korporatsioon Sakala endale Tartusse Veski tänavale ehitada konvendihoone. Kolmekordse juugendstiilis kivimaja projekteerisid tuntud Soome arhitektid Armas Lindgren ja Wivi Lönn.

Loe edasi »

Kogume pärandit!

Kogume pärandit!Kas mõni sinu lähedastest või sugulastest kuulus aastatel 1908-1940 Eestis või hiljem paguluses korporatsioon Sakala liikmeskonda? Soovime oma arhiivi täiendada korporatsiooni tegevuse ja liikmetega seotud fotode, esemete ja dokumentidega. Samuti pakuvad huvi mälestused ja muu korporatsioon Sakala liikmete või tegevusega seotud info.

Loe edasi »

Liitu korp! Sakalaga!

Liitu korp! Sakalaga!Meestudeng, tule ja tutvu Sakala vennaskonnaga!  Üliõpilaskorporatsioon Sakala on akadeemiline meesorganisatsioon, mis aitab Sul tudengielust maksimumi võtta ja loob tugeva sotsiaalse võrgustiku kogu eluks. Korp! Sakalas seisab Sinu selja taga sajandijagu väärikaid eestimeelseid mehi, kes on kindlustanud Eesti omariiklust ja toetanud üksteist vankumatult ka kõige keerulisematel aegadel.

Loe edasi »

Gümnasistide mälumäng 2019

Korp! Sakala Stipendiumifond kuulutab 2019 aasta kevadel juba kuuendat aastat järjest välja gümnasistide mälumängu, mille seekordne peaauhind on nädalane reis Norrasse.

Loe edasi »

Gümnasistide mälumäng 2018

Korp! Sakala Stipendiumifond kuulutab juba viiendat aastat välja gümnasistide mälumängu, mille seekordne peaauhind on nädalane reis Türki.

Loe edasi »

2018 kevadsemestri külalisõhtud

Meestudeng, liitu Sakala vennaskonnaga! Sinu tänased valikud on homse päeva vundamendiks.

Loe edasi »

Rendi ruumid oma tähtsündmuseks
korp! Sakala majas Tallinnas või Tartus!