Esseekonkurss 2009. I preemia - Madis Hurt

2009. a. Sakala Stipendiumifondi korraldatud esseekonkursi peapreemia võitnud töö autoriks on Madis Hurt.


Minu panus Eesti kodanikuna

1870. aastal lausus Jakob Hurt oma kuulsad sõnad “kui meil pole võimalik suureks saada arvult, tuleb meil suureks saada vaimult”. Sellest hetkest on möödunud pea sada nelikümmend aastat ja vahepealse aja jooksul oleme saavutanud nii mõndagi, millest tollased suurmehed veel ainult unistada võisid. On olnud nii süngemaid kui helgemaid päevi, kuid alati on püsinud eesmärk töötada parema homse nimel. Sellise suhtumisega oleme jõudnud kaugele, kuid sellest hoolimata või ehk ka selle tõttu, oleme iseendile püstitanud veelgi enam uusi ja julgeid väljakutseid. Nii naljakalt, kui see ka ei kõla, on hetkel eestlane olla väga põnev. Meil on oma riik, mida saame rahus ehitada ja mind rõõmustab teadmine, et mina saan olla otseselt selle juures.

Üks hea ja tõhus nipp, mis aitab elust rõõmu tunda, on panna tähele enda ümber toimuvat ja tunda vaimustust ka pealtnäha lihtsate asjade üle. Mul on hea meel, et mida vanemaks ma olen saanud, seda paremaks on muutunud ka minu oskus märgata ja hinnata muidu nii igapäevaseid asju. Tahes - tahtmata tundub viimasesse kategooriasse kuuluvat ka meie iseseisvus – asjaolu, mis on muutunud pea sama tavapäraseks kui õhk meie ümber. Õnneks on aastas vähemalt kaks päeva, 24. veebruar ja 20. august, mis ei lase sellel teadmisel nii lihtsalt teisejärguliseks taanduda. Tundub, et inimesed tajuvad ainult ohuseisundis, kui õnnelikus olukorras meie riik tegelikult on. Me ise pole küll viimaste aastate jooksul oma suveräänsuse pärast pidanud otsest hirmu tundma (ja siinkohal sülitan kolm korda üle õla), kuid kas või Gruusia konflikt Venemaaga näitab, kui õhukesele pinnasele on maailma riikide rahusobitusplaanid rajatud. Põlvkond, millesse mina kuulun, on saanud üles kasvada võrdlemisi turvalises keskkonnas teadmata, mida tähendab võõrkeelne võim ja pidev elamine millegi puuduses. Seetõttu pole ka ime, et meie mõttelaad on eelkäijate omadest mitmeski plaanis erinev. Kuid sama kindlalt julgen ka väita, et me pole mitte üks teps vähem patriootlikumad oma vanematest, kes meid 1980ndatel vabaks laulsid. Tasub ainult vaadata, kui hingestatult esitavad noored isamaalisi laule või kui häälekalt elavad nad omadele kaasa spordivõistlustel.

Muidugi ei seisne kodanikukohuse täitmine pelgalt jalgpalli maavõistlustel hümni valjus kaasalaulmises või võidupühal lipu lehvitamises. Lisaks emotsionaalsele tasandile on eestluse mõistel ka palju sügavam ja tõsisem sisu. Sama palju kui nõnda väikese rahva esindajaks olemine on luksus, on see ka kohustus. Tihti on eestlastele viidatud kui “väljasurevale rahvusele”. Kuigi ma ei tahaks viimati väidetut kuidagi uskuda, on selge, et nii mina kui ka mu eakaaslased peame näitama, et “eestlane olla on uhke ja hää”. Mulle teeb tõsiselt tuska fakt, et siiamaani leidub küllalt inimesi, kes kaovad Maarjamaalt kõigi nelja tuule poole eesmärgiga mitte nii pea või isegi mitte kunagi tagasi tulla. Kuigi pealtnäha on põhjused lihtsad: parem töökoht, õiglasem palk ja üleüldiselt muretum elu, mängivad siin rolli ka muud faktorid. Selle fenomeni tagamaades selgusele jõudmiseks on suurepäraseks abivahendiks Tõne Õnnepalu romaan “Piiririik”. On huvitav jälgida, kuidas parajasti Pariisis elavale minategelasele on tema päris kodupaik külm ja vaene “puuriidatagune maa”, mis koos ülejäänud Ida – Euroopa riikidega “nutab võimetult taga oma surnult sündinud ajalugu”. Samas tekivad teose jooksul mitmel korral ka vastupidised meeleolud ja Lääne kui küllusliku paradiisi stereotüüp lüüakse kõikuma. Nii annab romaan küll tunnistust sellest, kuidas ainult piiri taga elades saadakse aru, kui kallis tõeliselt on kodumaa, kuid siiski jääb domineerima eestlasele omane identiteedikriis. Nõustun kirjanikuga vähemalt selles osas, mis puudutab meie minevikku. Kuigi on lausa kirjeldamatult tähtis mäletada ajalugu, peab leppima olukorraga, et juba kord olnut ei saa muuta. See võib meile tunduda küll ebaõiglasena, kuid ainult nii on meie riigis võimalik kompleksivabalt tuleviku peale mõelda. Olles praegu oma moraalilugemisega üpriski hoogu sattunud, pean tunnistama, et tegelikult unistab ka minu hing välismaast. See-eest näen selles plaanis ainult positiivset, kuna mul on kindel kava kõik oma hangitud kogemused kunagi kodukamarale tagasi tuua.

Rääkides Eestist ja eestlastest ning kodumaa armastusest, ei tule ilmselt paljudele pähegi, et sarnane tundumus võiks mingil viisil puudutada ka siinset vene kogukonda. Veelgi enam, juba viimase mainimine võib näida kui teemast möödakirjutamine. Mina igatahes nii ei arva. Tõepoolest, mugav on peita pea liiva alla ja tunnistada, et probleeme pole ning kõik on korras. Siiski lihtsalt ei saa mööda vaadata faktist, et siia väikesele maalapile Läänemere kaldal ei ole elama sattunud mitte eestlased üksi, vaid märkmisväärsel hulgal ka teisi rahvusi, kes erinevad meist nii mentaliteedilt kui temperamendilt. Kuigi me ei ole seeläbi erinevad teistest kultuursetest riikidest maailmas, on meie jaoks siiski tegu otsekui mingisuguse kasvajaga, millest oleks parem lahti saada. Loomulikult taipan väga hästi, miks ja kuidas kõik nii kaugele on jõudnud, kuid mulle jääb ikka mõistatuseks, miks me oleme otsustanud jätkata ka edaspidi peaga vastu seina jooksmist. Seda enam olen endalt viimasel ajal pidanud küsima, ehk olen ikkagi mina see, kes millestki valesti aru saab. Kindel on aga see, et võin ennast pidada musternäiteks, kuidas aja möödumise ja põlvkondade vahetumisega kaasneb püüd mitte lasta end liigselt mõjutada ebameeldivatest mälestustest ning minna eluga edasi. Igatahes, erinevate rahvusgruppide üksteisele lähemaletoomine nõuab aastatepikkust tööd ja kogu selle aja juures väga delikaatset lähenemist. Julgen öelda, et selle küsimuse näol on tegu suurima väljakutsega, mis mind ja mu eakaaslasi ees ootab ning see on ka põhjus, miks antud teema mulle nii väga korda läheb. Ülesande teeb raskeks juba tõsiasi, et alustada tuleb sama hästi kui nullist. Seda hirmutavam näib asjaolu, et minu põlvkonnal ei tundu olevat ei tahet ega mõistmist, et olukorrale lahendusi otsida. Olen nõus ajakirjanik Virve Liivanõmmega, kelle sõnul pole kellelgi vaja võltsi venelast. Kui nad juba elavad siin, siis oma parimal moel ja parimates väljendustes. Arvan, et meie plaan ei peaks olema kõikide kohalike venelaste eestlasteks ümber õpetamine ja homogeense massi loomine. Selle asemel soovin ma neid lihtsalt näha siinse ühiskonna liikmetena, kes valdavad eesti keelt ja mõistavad eesti meelt kaotamata endi kultuuripärandit. Selline on minu unistus, mis igale teisele eestlasele küllap tundub ületavat reaalsuse piire. Vähemalt leidub minus küllalt nooruse sinisilmsust väitmiseks, et tegu pole utoopiaga. Mulle annab lootust minu enda kogemus integratsiooniprojektist Kohtla – Järve kooliõpilastega, kus omapoolne initsiatiivi näitamine suhtlemiseks viis üllatavalt positiivsete avastusteni.

Eesti ajaloost moodustab suure osa küll aastasadade pikkune orjaaeg, kuid see ei tähenda sugugi, et me ei peaks uhkust tundma oma mineviku üle. Pigem tuleb seda katkematut kannatusterada võtta märgina eesti rahva visadusest, tänu millele oleme suutnud üle elada ka suurimad õudused. Nii kummaliselt kui see ka ei kõla, oma esivanemate kaotuste hinnaga oleme meie saanud tegelikkuses palju rikkamaks. Vaevalt, et meil oleks õigust endid tunda nõnda veendunult lääne kultuuriruumi osana, kui poleks olnud Hansa Liitu koos kaupmeestega kõikjalt Euroopast või “vana head rootsi aega”. Seda pärandit ei lase meil unustada kas või meie igapäevakeel hoolimata sellest, et me ei mõtle väga tihti näiteks sõna „plika“ tulenemisest rootsikeelsest “flickast”. Meie mitme külje pealt tahutud, kuid siiski omamoodi ürgsuse säilitanud emakeel on õigupoolest üks suuremaid varandusi, mis meil on ja loomulikult näen endal tähtsat rolli selle kaitsmisel. Tõsi, vahel on tunne, et järjest karmimate normide taustal tundub olevat väga raske püsida korrektne kõnes, kuid seda enam tähelepanu peab pöörama kirjakeelele. Ühelt poolt on mul kahju, et meie igapäevases suhtluses vohavad anglitsismid, kuid tänapäeval peab seda ilmselt võtma paratamatusena. Seda õnnelikumad saame olla selle üle, et meil on kirjanikud nagu Jaan Kaplinski või Hando Runnel, kes oma teostes suudavad avada eesti keele nüansirikkuse. Nende loominguga tutvudes adun, milline privileeg on eesti keeles lugemine ja kirjutamine. Kindel viis seda vähestele antud au hinnata ja edasi pärandada on lugeda meie emakeelset kirjandust. Usun ja loodan, et selle koha pealt ei ole ma just kõige kehvem kodanik.

Rääkides ühe inimese panusest oma riigi heaks võib paratamatult tekkida lootusetuse tunne, kas see ei jää kõigeks tilgaks meres. On vististi loomulik, et noore inimesena sümpatiseerib mulle positiivne ellusuhtumine, mille kohaselt on kõik võimalik. Ma leian tohutult inspiratsiooni mõttest, mille kohaselt muudab igaüks meist maailma. See võib küll kõlada uskumatult või äärmisel juhul isegi naljakalt, aga usun, et minugi elu oleks olnud teistsugune, kui ükskõik missugune teine eesti inimene poleks kunagi siin ilmas eksisteerinud. Teaduses on olemas sarnane mõiste ja see kannab liblikaefekti nime. Selle kohaselt võib näiteks ühe liblika tiivalöök Hiinas põhjustada järgmisel kuul tormi USAs. Muidugi on selle väite paikapidavust pea võimatu kindlaks teha, kuid usutavasti võib see teatud asjaolude kokkusattumise korral olla vägagi võimalik. Olles üks mõnes mõttes suurelt mõtleja, saan samal ajal aru Arvo Pärdist, kelle arvates “vaevleb maailm selle käes, et igaüks kipub teda muutma”. Helilooja sõnul on targem muuta hoopis iseennast ja tunda rahololu sellest, kui keegigi tunneb sinu tegevusest rõõmu. Leian, et niigi võib oma riiki hästi teenida. Lõppude lõpuks ei ole heaks kodanikuks olemine võistlus, kus parimatele auhindu jagatakse.

Samas on Arvo Pärt üks nendest inimestest, kes oma loominguga on sõna otseses mõttes muutnud maailma ja innustab seda ka teisi tegema. Tema puhul on tegu elava (ja mitte sugugi ainsa) näitega sellest, millist positiivset mõju avaldavad meie riigi mainele vaimult suured eestlased, kes samal ajal on ka tublid eurooplased. Loomulikult vihjan siinkohal ühtlasi Gustav Suitsu sajandivanusele üleskutsele, mis on tasapidi muutumas küll klišeeks, kuid ometi säilitanud oma aktuaalsuse. Globaliseerumine kogub aina hoogu ning eestlased on kahtlemata selle tõttu ainult võitnud. Mul on hea meel elada riigis, kus vaba ligipääs internetile on rohkem reegel kui erand ja valimistel saab oma lemmikkandidaadile hääle anda kodus kirjutuslaua tagant tõusmata. Meil on, mille üle uhkust tunda, kuid sellest hoolimata peaks me mõtlema veelgi auahnemalt. Tihtipeale kipume Eesti tagasihoidlikes geograafilistes mõõtmetes nägema pigem takistust ja lepime juba eos kõrvaltvaatajarolliga. Samas usun, et vähesegi pealehakkamise korral on siit isegi kergem tuult tiibadesse saada ja kõrgele jõuda. Mul meenub suvine vestlus ühe saksa rahvusest sugulasega, kes nii muuseas poetas vestlusesse just eelpool toodud mõtte tuues samuti põhjuseks meie maa väiksuse. Tollal, mil selline nägemus oli minu jaoks veel uus, tundsin ennast isegi kergelt solvatuna. Nüüdseks olen aga mõistnud, et just selline mõtteviis, milles puudub alateadlik kartus piiride ees, julgustab meid ikka kõrgemale ja kaugemale liikuma.

Nagu näha, ei ole ma veel seni andnud konkreetset plaani, kuidas mul on kavas aidata Eesti viieteist aastaga Euroopa viie rikkama riigi hulka või lubadust leiutada meie oma Nokia. Kõigel on oma aeg ning optimistina usun, et küllap ei jää ka need eesmärgid tulevikus saavutamata. Hetkel pean aga tähtsaks tõsiasja, et kuulun mitmeski mõttes murrangulisse põlvkonda, mille liikmetel on õnn ehitada ja vormida riiki oma vaba tahte järgi. Erinevalt oma vanematest on meil võimalus näha maailma, õppida teistelt kultuuridelt ja alati naasta millegi võrra rikkamana. Noore inimesena tundub kogu mu elu olevat justkui muretu mäng, kuid üha enam saab selgeks, kuidas viimane on vaikselt hakanud omandama missioonitähendust. Kuulumine uhke ja unikaalse rahva hulka seab kohustusi, mis seisnevad nii mineviku mäletamises kui tuleviku tähtsustamises. Usun, et ainuüksi juba seda taibates olen astunud suure sammu edasi. Olles siiski veel pika teekonna alguses, hindan neid väikeseid avastusi, mida olen teinud enda eestlaseks olemise kohta. Ühtlasi loodan, et nende avastuste jagamisest teistega kujuneb minu panus oma riigi hüvanguks.

Madis Hurt
Hugo Treffneri Gümnaasium



Viimati uuendatud: 5.09.2011  

Kui soovid Sakalast rohkem teada või liituda, siis tule külalisõhtutele. Jälgi sündmusi meie Facebooki lehel.

Gümnasistide mälumäng 2019

Korp! Sakala Stipendiumifond kuulutab 2019 aasta kevadel juba kuuendat aastat järjest välja gümnasistide mälumängu, mille seekordne peaauhind on nädalane reis Norrasse. Registreerimine Kuni neljaliikmelisi võistkondi saab registreerida 10. aprillini aadressil malumang@sakala.

Loe edasi »

Liitu korp! Sakalaga!

Liitu korp! Sakalaga!Meestudeng, tule ja tutvu Sakala vennaskonnaga!  Üliõpilaskorporatsioon Sakala on akadeemiline meesorganisatsioon, mis aitab Sul tudengielust maksimumi võtta ja loob tugeva sotsiaalse võrgustiku kogu eluks. Korp! Sakalas seisab Sinu selja taga 109 aasta jagu väärikaid eestimeelseid mehi, kes on kindlustanud Eesti omariiklust ja toetanud üksteist vankumatult ka kõige keerulisematel aegadel.

Loe edasi »

Kogume pärandit!

Kogume pärandit!Kas mõni sinu lähedastest või sugulastest kuulus aastatel 1908-1940 Eestis või hiljem paguluses korporatsioon Sakala liikmeskonda? Soovime oma arhiivi täiendada korporatsiooni tegevuse ja liikmetega seotud fotode, esemete ja dokumentidega. Samuti pakuvad huvi mälestused ja muu korporatsioon Sakala liikmete või tegevusega seotud info.

Loe edasi »

Ajaloolised kokkuvõtted korp! Sakala Tartu ja Tallinna konvendihoonetest

1910. aastal laskis korporatsioon Sakala endale Tartusse Veski tänavale ehitada konvendihoone.

Loe edasi »

Gümnasistide mälumäng 2018

Korp! Sakala Stipendiumifond kuulutab juba viiendat aastat välja gümnasistide mälumängu, mille seekordne peaauhind on nädalane reis Türki.

Loe edasi »

2018 kevadsemestri külalisõhtud

Meestudeng, liitu Sakala vennaskonnaga! Sinu tänased valikud on homse päeva vundamendiks.

Loe edasi »

Rendi ruumid oma tähtsündmuseks
korp! Sakala majas Tallinnas või Tartus!