Esseekonkurss 2007. II preemia - Rasmus Urb

2007. a. Sakala Stipendiumifondi korraldatud esseekonkursi teise preemia võitnud töö autoriks on Rasmus Urb.


Rahvuslus Eesti Vabariigis 21.sajandil

Punarüüs Pronkssõdur seisab vankumatult ja oma metalses rahus külvab segadust ning teatavat anarhiat. Vanust tal head mitukümmend aastat. Lihulas püstitatud SS-mundrit kandev sõdurisammas II maailmasõjas hilisemate okupantide vastu võidelnute auks on kadunud ajaloo prügikasti. Vanus - loetud päevad. Holokausti tutvustavatest materjalidest on ilmunud uus ja põhjalikum õppefilm ja käsiraamat gümnasistidele. Iisraeli suursaadik Shemi Tzur kiitis eestlasi, kuid leidis jätkuvalt, et veel rohkem võiks avaldada kirjandust sel teemal. Holokaust, kui selline, pidavat olema nii keeruline teema, mis vajab aastaid, et seda mõista. Meenutame Hitlerliku reziimi tagajärjel hukkunud juute Holokaustipäeval. Eestlaste massiküüditamised ei leia aga pooltki nii suurt tähelepanu. Eriti koolides, kus ajalooõpikuis pikad peatükid juutide, kuid mitte eestlaste süsteemsest hävitamisest. Järjest enam laulavad eesti noored artistid inglise keeles. Venemaa süüdistab eestlasi natsimeelsuses, ülejäänud maailm ei näita üles erilist huvi mõistmaks eestlaste kaotusi Teises Maailmasõjas, võõra rahva kannatusi loetakse omadest suuremaks ja tagatippu ei näikse olevat austust emakeele vastu. Kus on rahvuslik identiteet? Kas me laseme teadmatult end rahvuslikult rõhuda? Kas rahvuslus Eesti Vabariigis 21. Sajandil üldse enam eksisteerib?

Pronkssõdur ja Lihula on sõnad, ainuüksi mille mainimine tekitab enamikus meediasündmustega kursis olevates inimestes emotsioonitulva. Meenub aastatagune ajalootund, kus rahulikult alanud vestlus päevapoliitilistel teemadel viis kõigepealt Lihulat, natuke hiljem ka Pronkssõdurit mainides tõsise ning paiguti raevuka vaidluseni. Nagu teada, on Aljušat puudutav juba aastaid meediast läbi jooksnud (praegu ehk liigagi suurt poleemikat tekitav) ning ainest aruteluks piisavalt. Toona tundus üllatav näha muidu paari nii malbe tütarlapse silmis kirglikku patriotismileeki. Iseasi, kas mina siis endale seda õigesti tõlgendasin. Kõige parem oli aga tõdeda, et laialt levinud arvamus, nagu ei hooliks tänapäeva noor absoluutselt poliitikas toimuvast, lükati vähemalt minu silmis siis ümber.

Mälestuskujude ümber käiv trall lahterdab isamaalist juttu puhuvad inimesed laias laastus kaheks. Kutsuks ühte osa tõsimeelseteks ja teist osa moetibideks. Nõndanimetatud tõsimeelsed on peamiselt vanem generatsioon eestlasi, kellel hästi meeles okupatsiooniaeg ja taasiseseisvumine ning kes oma hingega ajavad tõelist “eesti asja”. Inimesed, kes on õige asja eest väljas, kuid kellest paljudel puudub oskus kompromisse saavutada. Teatavasti on aga poliitika üks suur kompromisside tegemine. Moetibid on samuti õige asja eest väljas, kuid neid iseloomustab hetkepatriotism. Nende otsustus sõltub hetkeolukorrast ning nemad on ka paremini mõjutatavad. Kuid samas ei tööta üks teiseta. Tõsimeelsed ja moetibid ongi need, kes just poliitilisel tasandil rahvuslust edasi kannavad. Kord vähem, kord rohkem.

Eesti Vabariik on iseseisev riik, ning “tänu” kätte võideldud vabadusele on rahvuslikkus aastate jooksul oma mõjuvõimu riigivalitsemises kaotanud. Seega tuleb paljut rahva traditsioone puudutav edasi kanda lihtinimestel - kultuurivaldkonnas. Eesti keel, rahvatants ja laul on nii linna kui külakohtade seltsinguis täies elujõus. Laulu- ja tantsupeod, Viljandi Pärimusmuusikafestival on suurepärasteks näideteks, kuidas 21. sajandil eestlased oma kultuuripärandit austavad. Enamgi. Nad arendavad oma kultuuri. 2006. aasta suvel Rakveres toimunud Meeste Tantsupeol ühendasid ugri-metalit viljelev Metsatöll, räpivärsse lugev Chalice ning staadionitäis tantsijaid jõud ja pakkusid mõne minuti jooksul kultuurielamuse, mida raske sõnades kirjeldada. Oleks seal keegi julgenud väita, et eestlane oma juurtest ei hooli, oleks vist küll kerge füüsilise noomituse ütlejale pidanud tegema.

Aga kui kümned tuhanded eestlased laulavad eestikeelseid laule, siis miks ometi järjest suurem hulk noori (popp)artiste laulavad inglise keeles? Kas eesti keel on tõesti nii kole või on tähtsam saada rikkust ja kuulsust välismaal? Eestis on muusikuid, kelle mitmeid laule teatakse peast. Tõnis Mägi, aastaid tagasi manalateele läinud Alo Matiisen, Olav Ehala jne. Mu noorem vennas võib vabalt laduda ette erinevaid ridasi A-Rühma, Toe-Tagi või Cool D lauludest. Kõik eestikeelsed ja enamjaolt ka meelsed. Mis paneb aga paljusid noori muusikuid kirjutama inglise keeles, on see, et ei juleta emakeeles kõike välja öelda. Kohati austus emakeele vastu, teisalt kartus kõigile arusaadavate sõnade mõju ees. Kuna ma ise olen pidanud kirjutama ansamblile tekste, siis tunnistan, et kõik need on inglise keeles. Ma usun, et ma pole veel piisavalt võimekas hea emakeelse lüürika kirjutamiseks. Aeg annab arutust ja seni ei hakkama ma eesti keelt nn. Vägistama ja lähen lihtsama vastupanu teed. Küll ühel hetkel tulevad tekstid, mille sisu ei pea pelgama.

Kujukesed tekitavad emotsiooni, kultuuriinimesed hoiavad enda käes üht rahvusluse võtmetest, noored pelgavad oma emakeelt ja tagatippu susib rahvuslikku eneseteadvust veel üks sündmus – Holokaust. Järgneval ütlen juba ette, et ei ürita kuidagi halvustada juute ega rüvetada nende traagilist ja absurdset hävitamist Teises Maailmasõjas. Koolis ja mitmel pool mujalgi võib inimestevahelises vestluses aimata vaenu juutide vastu. Peamiselt ollakse kõrini lausa ideoloogiliseks muutuvast juudipropagandast. Õigemini kuidas räägitakse juutide kohutavast saatusest nii söögi alla kui peale. Inimene on säärane olend, kellele ei meeldi, kui talle sunnitakse peale teiste muresid. Eestlane on veel iseäranis tuim tükk, kes ei armasta, kui tema asjadesse nina topitakse ning oma joru aetakse. Lisaks ära tüütavale jutule rõhub Holokaust praegusel hetkel rahvuslikule õiglustundele. Eelpool mainitud massiküüditamised, mis isegi Eesti Vabariigis ei leia nii suurt tutvustust. Puudutab ju meie oma ajalugu meid endid rohkem, kui võõra rahva elukäik. Loomuomane isekus on tekitanud teatava rahvusliku eneseteadvuse, mille kõrval käib sallimatus mõne muu rahvuse vastu. Miks on keegi tähtsam, kui meie? Kas ehk aitab külakella peksmisest ja austaks surnuid nende rahus, mitte ei reklaamiks pidevalt juutide rohkem kui viiekümne aasta tagust saatust? Säärane üleolev käitumine judaismi tunnistajate poolt on juba tekitamas rahvuslikku konflikti. Vähemasti eestlaste ja juutide vahel.

Rahvuslusel on samas väga negatiivseid väljundeid. Olgu need baarid või massiüritused, alati on võimalus, et silmini purju joonud mehehakatised hakkavad tüli norima võõrast rahvusest isiku(-tega). Alkohol pidavat kõikide emotsioonide võimendajaks olema. Teatud ajukääbikutel suurendab paar klaasi või pitsi nii vihkamist võõra suhtes kui omamoodi armastust(keeruline on just seda sõna kasutada) enda põlvnemise vastu. Nii nõme kui see ka on, püsib rahvuslus ometi mingil määral erinevat keelt kõnelevate vastastega baarikakluses. Vägivald ei ole lahendus, kuid tibake võlu on säärastes juhtumisteski. Valmisolek võidelda oma rahvuse eest. Või vähemasti siis kui paar pitsi hinge all on.

"Isamaa ilu hoieldes, vaenlase vastu võideldes!" (A. Matiisen) Need sõnad olid minule üheks saatjaks pävil, kui Eesti Euroopa Liitu ja NATO-sse astus. Tookord õhtuti sõpradega koos istudes jooksid läbi sünged mõtted. Kas tõesti on Eesti iseseisvusel (osaliselt) lõpp peal ja kas meie kultuur saab hoobi? Praegu tundub see paiguti tobedana, kuid näiteks tol viimasel 30.aprilli õhtul, kui Eesti oli veel nö. vaba, tekkis meil seletamatu hirm. Ajalootundides ja raamatuis läbi jooksnud jutud Nõukogude Liidust kangastusid mingi sõnalseletamatu õudusena. Tekkis väga eriline tunne segatuna hirmust, teadmatusest ja patriotismist. See oli esimene kord, kus ma teadlikult tunnistasin ennast kui eestlast. Emotsioonidest tulvil. Praegu võin õnneks tõdeda, et Euroopa Liit ei ole hävitanud oma mõjuga meie kultuuri(pigem on abirahade tõttu mitmeski kohas lood paremaks läinud) ja NATO röövinud meilt iseseisvust. Isamaa ilu hoieldakse ja seda konkreetse vaenlase vastu võitlemata.

Sajad kilod pronksi, laulu- ja tantsukultuur, viinapatriotism, rahvuslik õiglustunne, poliitiline karneval ning üksikisiku austus isamaa vastu ja keegi julgeb väita, et Eesti Vabariigis 21. sajandil puudub rahvuslus? Rumalus. See, kui meedias ei pasundata „eesti, eestlane, eestlus“, ei tähenda veel, et inimesed oma ajaloost ja olemusest ei hooliks. Hoopis jube oleks lugu siis, kui rahvuslikkus võtaks samasuguseid mõõtmeid nagu Ameerika Ühendriikides, kus patriotism liigselt riietuses domineerib. Ma leian, et Signe Kivi sini-must-valge kleit vabariigi aastapäeval oli meeldiv. Aga lipuvärvide kandmine intiimpiirkondade katteks või saunalinal jalgade kuivatamiseks võrdub samaga, kui põletada Eesti lippu Vana Hermanni tornis. Rahvuslus on olnud ja eksisteerib omal moel ikka edasi. Mats on alati tubli mees olnud. Nõukogude okupatsioonile läks vastu ja säilitas oma eneseteadvuse. Euroopa Liidule läks vastu ja on samuti oma maa kultuuripärandi säilitanud. Mats läheb aga edasi ja hoiab rahvuslust au sees nii ülejäänud 21. sajandi kui ka kõik järgnevad aastasajad.

Rasmus Urb, 18.a.
Türi Gümnaasim



Viimati uuendatud: 5.09.2011  

Kui soovid Sakalast rohkem teada või liituda, siis tule külalisõhtutele. Jälgi sündmusi meie Facebooki lehel.

Gümnasistide mälumäng 2019

Korp! Sakala Stipendiumifond kuulutab 2019 aasta kevadel juba kuuendat aastat järjest välja gümnasistide mälumängu, mille seekordne peaauhind on nädalane reis Norrasse. Registreerimine Kuni neljaliikmelisi võistkondi saab registreerida 10. aprillini aadressil malumang@sakala.

Loe edasi »

Liitu korp! Sakalaga!

Liitu korp! Sakalaga!Meestudeng, tule ja tutvu Sakala vennaskonnaga!  Üliõpilaskorporatsioon Sakala on akadeemiline meesorganisatsioon, mis aitab Sul tudengielust maksimumi võtta ja loob tugeva sotsiaalse võrgustiku kogu eluks. Korp! Sakalas seisab Sinu selja taga 109 aasta jagu väärikaid eestimeelseid mehi, kes on kindlustanud Eesti omariiklust ja toetanud üksteist vankumatult ka kõige keerulisematel aegadel.

Loe edasi »

Kogume pärandit!

Kogume pärandit!Kas mõni sinu lähedastest või sugulastest kuulus aastatel 1908-1940 Eestis või hiljem paguluses korporatsioon Sakala liikmeskonda? Soovime oma arhiivi täiendada korporatsiooni tegevuse ja liikmetega seotud fotode, esemete ja dokumentidega. Samuti pakuvad huvi mälestused ja muu korporatsioon Sakala liikmete või tegevusega seotud info.

Loe edasi »

Ajaloolised kokkuvõtted korp! Sakala Tartu ja Tallinna konvendihoonetest

1910. aastal laskis korporatsioon Sakala endale Tartusse Veski tänavale ehitada konvendihoone.

Loe edasi »

Gümnasistide mälumäng 2018

Korp! Sakala Stipendiumifond kuulutab juba viiendat aastat välja gümnasistide mälumängu, mille seekordne peaauhind on nädalane reis Türki.

Loe edasi »

2018 kevadsemestri külalisõhtud

Meestudeng, liitu Sakala vennaskonnaga! Sinu tänased valikud on homse päeva vundamendiks.

Loe edasi »

Rendi ruumid oma tähtsündmuseks
korp! Sakala majas Tallinnas või Tartus!