Rebaseelust sajandi algul

Läbi raskuste värvide poole

„Oota, oota, järgmisel aastal ma kannan juba värviteklit ja võin tänaval kõndides kasutada jalutuskeppi“
vil! Villem Marder

Need sõnad võib ilmselt iseendale (või tegelikult ükskõik kellele) uhkusega lausuda iga Sakala rebane. Kui vanamees on pealaele asetanud musta tekli ning senior pühal toonil lugenud ette korporatsiooni põhimõtted, algab tee „läbi raskuste värvide poole“. Kuid kõigele vaatamata meenutavad paljud vilistlased oma rebaseaega ainult hea sõnaga. Esmalt tuleb tõdeda, et ei ole praeguse Sakala rebase elu kaugeltgi see, mis ta oli 80 aastat tagasi. Siinkohal lühike ülevaade rebaseelust Sakalas ajavahemikus 1915 – 1935.

Paslik on alustada sügissemestriga. Algab just siis nii mõnelegi noormehele tudengielu ning ühtlasi korporandielu. Vil! Ilmar Lill meenutab: „On alanud sügissemester. Konvendi ruumes tärkab elu. On esimene rebasteõhtu, külalistena noored üliõpilased, vastastikune tutvumine õllelauas. Noored-majad tunnevad endid juba vanade kaasvõitlejatena, käsutades hoolega rebaseid.“ Sügissemestri kõrgpunktiks oli ja on siiamaani sügiskommerss. „Selleks ajaks oli rebasetundides ja külaskäikudel vilistlasperekondadesse rebased kasvatatud seltskonnainimesteks,“ kirjutab vil! Kirs. (Aastapäeva)ballile võisid abielumehed tulla abikaasadega, kuid rebased (ning ka vallalised kaasvõitlejad) pidid oma ballidaamist teatama eestseisusele, kes siis otsustas, kas antud isik on sobiv või mitte. Vil! Kirs kirjutab, et „kellel isiklikke naistuttavaid polnud, nendele määrati ballidaamid korp! Filiae Patriae rebaste või kaasvõitlejate hulgast.“ Kohustuslik oli kanda tumedat õhtuülikonda. Aga ega rebane rahast tehtud pole. Probleemile oli lahenduseks tollane Uuseni rätsepaäri, mille omaniku suust võisid nii mõnedki rebased kuulda „julgustavaid“ sõnu: „Istub oivaliselt, aga hoidke rohkem nurga poole.“ Lisaks oli Uusen veel kõnedefektiga.

Üldiselt võib öelda, et rebase (kuigi mitte ainult) elu keerles korporatsiooni ümber. „Minule sai Veski tn. 69 teiseks koduks. Iga päev oli konvendis mingisugune üritus (märgitud teadetetahvlile): koosolek, rebaste tund, õlleõhtu, referaat, tantsukursus jne.,“ kirjeldab oma tegemisi vil! Eugen Künnapuu. See aga ei olnud kaugeltki kõik. Lisandus veel terve hulk aeganõudvaid pisiasju nagu kohustus keskpäeval mõni minut ülikooli peahoones suure kella all peatuda, kella viie ajal kohvikus Sakala lauas istuda, vilistlasi koosolekule kutsuda jne. Viimase tegevuse jaoks oli „igale rebasele hooldamiseks määratud kindel vilistlane“ (vil! Ernst Kirs). Toimusid ka paukimistunnid ning tantsutunnid pluss veel vastavalt soovile mõne spordialaga (väga hinnatud oli käsipall) tegelemine, laulmine kooris jne. Henrik Visnapuu on näiteks kirjutanud, et tema ak! isal vil! Michelmannil ning vil! Erich Jaaksonil oli „kombeks iialgi mitte varem magama minna, kui ... arvata võis, et Werneri kohvik juba lahti on tehtud.“ Ja ega siis rebane ei saanud niisama istuma jääda. Et asi oleks veelgi keerulisem, siis ei olnud kuni 1926. aastani õppetöö rebasele vabandavaks põhjuseks korporatsiooni üritustelt puudumiseks. Harvem, ehk siis 2-3 korda semestris toimusid kohviõhtud daamidega. Ainus lohutus oli võimalus elada konvendihoones, mis nii mõnelegi mehele hulga jalavaeva säästis.

Samas leidus kohustuste kõrvalt alati aega seltskonnaeluks. Ei saa korporant läbi õlleta ja nii leitigi end teinekord parasjagu ülevas meeleolus kuskil kõrtsis või mõnes teises korporatsioonis mehetegusid tegemast. Vil! Villem Marder on ühest sellisest kõrtsikülastusest kirjutanud, et „korporant ja laul – need kuuluvad ju ühte. Nii et laulud kõlasid üksteise järgi. ...Kuraaži oli mul küllalt, sest „kütteainet“ sai ahju visatud üsna kõvasti.“ Ning vil! Künnapuu meenutab, et „kõige toredamad olid konvendis rebaste õhtud, eriti esimese semestri alul. Kord kinkis üks jõukamatest vilistlastest ühe kasti šampust ja vanamehe juhtimisel tühjendati jook viimse tilgani. Tuju muutus ülevaks, lauldi, esineti ettekannetega ja kõik olid väga rõõmsad.“ Seda koosviibimist on nimetatud ka „rebaste kommersiks“. Ei olnud harvad need juhud, kui mõni napsune jõukam vilistlane viis rebased mõnda linna nooblimasse restorani (näiteks „Automaat“ e. endine „Sinimandria“), kus siis vilistlase kulul võis nii süüa kui juua. Seltskondlike koosviibimiste rubriiki kuuluvad ka istumised vil! Rütli juures kodus, kuhu olid kutsutud kõik Sakala rebased ning 3 liiget igast üliõpilasorganisatsioonist. Siit tegude reast ei saa loomulikult välja jätta teiste organisatsioonide värvivara kallale kippumist ega korduvaid kõrtsikaklusi ning muid arveteklaarimisi. Soliidsete meestena joodi kõikvõimalikke alkoholi sisaldavaid jooke, kuid nagu ütles vil! Kirs: „Viin oli sakalaanuse jaoks voorimehe jook ja seda konvendi ruumes ega ballil ei tarvitatud.“ Samas – häda ajab härja kaevu ning nii tuli teinekord rebastel tarvitada isetehtud likööri ja veini ning parematel kordadel oli mekkimiseks apteegist pärit piiritus.

Enne kevadsemestri algust on traditsiooniliselt toimunud Sakala jõuluõhtu, mida kõik „vanad rebased“ on meenutanud kui rahulikku ning südamlikku üritust (s.t. ilma suuremate vahejuhtumiteta). Uus aasta võeti samuti vastu konvendihoones. Alanud kevadsemestril ei saa taaskord üle ega ümber kommersist, mis, nagu alati, on kõigi jaoks äärmiselt muljeterohke. Ning siis kõige oodatum aeg aastas – suvi. Aga see kõik selleks, et sügisest uuesti alustada.

Rebase elu korporatsioonis sõltus ja sõltub siiani suuresti vanamehest, keda tavaliselt on ikka hea sõnaga meeles peetud. Nende käe all on rakendatud nii ranget distsipliini (näiteks lasi vanamees Julius Peet kõigil rebastel pea kiilaks ajada), kui püütud asjale pisut vähem militaristlikult läheneda. Siin on omal kohal 1931. aasta kevadsemestri vanamehe Friedrich Lepiku julgustavad sõnad: „Midagi ei ole ülesaamatut tublile rebasele!“

Mida lõpetuseks? Tolleaegne rebane oli Sakalaga seotud piltlikult ööpäev läbi ning aastaringselt. Tegemist oli palju, mehi oli vähe (vil! Visnapuu liitumisel Sakalaga ootas teda ees kõigest üks rebane). Kuid saadi hakkama. Paljud traditsioonid on kantud ka praegusesse Sakalasse ning elavad edasi. See kõik on kindel osa tudengielust. Lõpetada tahaks vil! Miidla sõnadega: „Korporandi kohta võiks öelda, et ta on nn. klassikaline üliõpilane, kes on aru saanud, et praegust elu elatakse vaid üks kord. Korporatsioon on kõrgemat sorti akadeemiline ring, milles on omad reeglid ja eesmärgid ning mis loomulikult pole kellelegi kohustuslik.“


Reb! Asser c. 2002 I
Rebasereferaat aastast 2004