Mälestusi alguspäevilt

auvil! Karl Grau



Pärast 1905. a. revolutsiooni muutus poliitiline olukord meie maal vabamaks. Avanes võimalus seltside ja ühingute asutamiseks ning isegi üliõpilasorganisatsioonide ellukutsumiseks.

Soodsamaks kujunenud olukorda arvesse võttes soovitas osa EÜS-i kaasvõitlejaid, kes olid korporatsioonide pooldajad, restaureerida endise korporatsiooni Frat. Viliensise. Selle korporatsioonilise voolu eesotsas seisis prof. A. Paldrock. Selle vastu tegutses aga teine osa EÜS-i vilistlasi Jaan Tõnissoniga eesotsas. EÜS-i vilistlaste ja kaasvõitlejate ühiseil koosolekuil tekkisid ägedad vaidlused selle põhimõttelise küsimuse ümber. Isegi Oskar Rütli, kes tollal oli Jaan Tõnissoni poolehoidja, ei uskunud, et korporatsioon suudaks meie oludes olla elujõuline, ja nimetas korporatsioonide mõtet surnult sündinud lapseks.

Kui korporatsiooni asutamise küsimus ei saanud tarvilikku häälteenamust EÜS-is, lahkus osa kaasvõitlejaid EÜS-sist ja asutas 1907. a. Korp! Fraternitas Estica. Viimane võttis omaks endise Frat. Viliensise põhikirjas väljendatud põhimõtted. Korporatiivne vaim ci kadunud veel sellega EÜS-i kaasvõitlejate keskelt, vaid üks osa hellitas ikka veel lootust EÜS-i korporatsiooniks muutmiseks. Selle mõtte kandjaks olid ksv! ksv!, kes olid lõpetanud Pärnu gümnaasiumi — Pärnu poisid A. Jung, J. Piiskop, J. Sepp jt. korporatiivselt mõtlevad kaasvõitlejad, arvult üle 20-e. Kui nad aga oma mõtet ja korporatiivset tahet ühel järjekordsel EÜS-i koosolekul läbi viia ei suutnud, lahkusid nad EÜS-ist, et iseseisvalt uus korporatsioon asutada.

Järgmisel päeval kogunesime ülikooli auditooriumi korporatsiooni asutamiskoosolekule. Sellel koosolekul seadsime üles põhialused asutatava korporatsiooni sihtide kohta, samuti vahetasime mõtteid ka värvide suhtes. Osa kaasvõitlejaid pooldas, et värvideks võetakse sini-must-valge, põhjendades seda sellega, et meil kui osal EÜS-i liikmeist on õigus nende värvide peale, mis omal ajal Frat. Viliensise pärandusena jäid EÜS-i kätte hoiule, kuni soodsamate aegade saabumisel EÜS-is jällegi tekib grupp, kes korporatsiooni tahab ellu kutsuda. Kuid silmas pidades, et EÜS selle vastu seisis ja neid ajalooliselt omaks pidas, jõuti arvamisele, et arusaamatuste ja teravuste vältimiseks, mis selles küsimuses esile oleksid võinud kärkida, loobuda endistest Vilensise värvidest ja võtta värvideks sini-violett-valge. Enne selle küsimuse lõplikku Otsustamist käisin ühes ksvil! Piiskopi ja Elkeniga vil! prof. H. Koppcli juures läbi rääkimas, kas EÜS ei nõustuks siiski, et meie kui osa EÜS-i liikmeist võtaksime moodustatava korporatsiooni värvideks end. Frat. Viliensise värvid. Seepeale tähendas prof. Koppel, et sellega EÜS iialgi ei- või nõus olla, ,,sest teie tahate seega meie rammuvett oma põllule juhtida". Seda aga keegi meist ei soovinud, )a nõnda loobusime Frat. Viliensise värvidest.

Pärastised koosolekud korporatsiooni asutamiseks peeti vil! O. Rütli korteris Raekoja tänavas. O. Rütli oli Sakala asutamise oma südameasjaks võtnud ning tegi suurima innuga kõik, mis ta suutis, korporatsiooni asutamiseks. Koosolekuil vil! O. Rütli juures koostati ja võeti vastu korp!-i põhialused. Siinjuures taheti esile tuua midagi uut ja ajakohast Üliõpilasorg-is, eriti alkoholi tarvitamise suhtes. Pean tähendama, et tollal oli karskus ning sellekohaste ideede levitamine eriti noorte üliõpilaste keskel moes, peamiselt rahvuslikel motiividel. EÜS-ile ja Frat. listijale heideti ette alkoholi tarvitamist, ja nõnda nõudsid mõned Korp! Sakala asutajaliikmed, et uus ja asutatav Korp! Sakala oleks karske ja liikmed täiskarsklased. Enamus asutajaid oli aga sellele vastu, kuid leppis karsklastega, et konvendi ruumes on alkoholiste jookide tarvitamine keelatud, aga väljaspool võisid kaasvõitlejad kangeid jooke mõõdukalt tarvitada. Sellega nõustus ka vil! O. Rütli, kes tollal täiskarskust soovitas. Kui ma ei eksi, jäidki kaasvõitlejad-täiskarsklased J. Ainson ja H. Sulg just karskuse põhimõtete pärast konvendist eemale.

Suuremaid vaidlusi tekitas asutatava korp!-i nime küsimus. Ettepanekuid oli väga palju; Kurelia, Pernavia, Sakalensis, Sakala jne. Lõpuks jäädi kähe nime juurde peatuma. Kaasvõitleja F. Sauer soovitas nimeks võtta Kurelia — vanade kurelaste mälestuseks, kuna teised pooldasid puhteestipärast Sakalat, mis oli korp!-ide ajaloos omapärane ja esmakordne. Viimase seisukohaga nõustus suurem enamus ja F. Sauer |äi oma Kureliaga vähemusse, mis teda millegi pärast nii pahandas, et ta edaspidiseist koosolekuist enam osa ei võtnud.

Kui korporatsiooni põhimõtete, nime ja värvide suhtes oldi kokku lepitud, asuti põhikirja koostamisele. Seejuures oh vaja hoolega jälgida teatavaid vormilisi nõudeid, mida esitas tsaarivalitsuslik kord, ja põhikirja ei tohtinud mingil tingimusel üles võtta organisatsiooni tõelisi aateid ja eesmärke, mida korp! oma lipukirjaks ja elusihiks oli võtnud. Põhikirjas pidi olema selgesõnaliselt väljendatud, et korp! ei aja mingit rahvuslikku poliitikat, vaid on täiesti apoliitiline organisatsioon, mille eesmärgid on puht kultuurilist ja kasvatuslikku laadi. Sellisena pidi korporatsioon näima Vene tsaarivalitsusele.

Põhikirja pidi kinnitama sellekohaste seaduste kohaselt ülikoolivalitsus ja Vene haridusminister. Käisin ühes ksv!! Piiskopi ja Elkeniga Tartu Ülikooli rektori prof. Aleksejevi juures, kellele esitasime põhikirja koos sellekohase kirjaliku palvega. Rektor Aleksejev oli väga lahke ja vastutulelik, lubades ülikooli nõukogus meie palvet kõigiti toetada, nii et Korp! Sakala põhikiri heaks kiidetakse. Selle oma lubaduse täitis ta sajaprotsendiliselt ja põhikiri kinnitati ülikooli poolt juba jaanuarikuus a. 1909. Jäi veel sellele kinnitus saada Vene haridusministrilt. Siin arvas vil! O. Rütli, et asja huvides oleks kasulik, kui selle toimingu läbiviimine antaks tuntud advokaadi Vohlsoni kätte. Viimane oli ettepanekuga nõus ja toimis tulemusrikkalt. Korp! Sakala põhikiri kinnitati järgmise aasta juunis. Sama aja vältel oli vaja sidemeid pidada mitmete EÜS-i vilistlastega, keda arvati korporatsioonivaimu pooldajaiks. Otsekohe ühines asutajatega vil! Julius Lill, kes tollal elas Peterburis, seega oli tema peale vil! O. Rütli teiseks Sakala asutajaks-vilistlaseks ning võttis suure innuga osa korp!-i ülesehitamistööst.

Vil! J. Lille juures leidsid meie kaasvõitlejad Peterburis viibides alati lahket vastuvõttu, abi ja toetust. Mina isiklikult võlgnen talle selles suhtes suurima tänu. Kaunid mälestused on säilinud neist päevist, mil mc koos veetsime ilusaid õhtutunde Peterburis ja Tsarskoje Selos vil! M. Kase pool.
Kui Korp! Sakala oli vormiliselt tunnustatud ja põhikiri kinnitatud, siis tõusis esimeseks küsimuseks, millal avalikult värvides välja astuda ja pidada ametlik avamispidu. Loomulik oleks olnud see läbi viia ühe-aegselt. Kuid siin pidime teatavate ühiskondlike nõuete ja vajadustega arvestama. Sama aasta suvel peeti Tartus muusikapäev, see oli 20. juunil 1909 V. k. järele, millest ka meie pidime tingimata osa võtma. Pidime otsustama, kas teha seda värvides või ilma. Ajanappuse tõttu polnud aga suvisel ajal võimalik avamispidu ja -koosolekut pidada. Otsustati esineda muusikapäeval värvides. Kogunesime kõik, kaasvõitlejad ja vilistlased, kes mc tollal Tartus viibisime, Jaama tänavas asuvasse ,,Taara" seltsi aeda, kus endid Sakala värvidega ehtisime ja siis läbi linna Viljandi tänavasse näituseplatsile sõitsime.

See kujunes nagu teatavaks demonstratsiooniks, mis Tartu Ühiskonnas kutsus esile suurt elevust. Ühtlasi oli see ka meie esimeseks tuleprooviks ja võitluse alguseks meie poolt ülesseatud põhimõtete eest. ,,Postimehe" ringkond suhtus meie esilekerkimisse ebasõbralikult. Lehe veergudel toodi mõnitavaid ja isegi vaenulisi kirjutisi korporatiivse liikumise idee ning eriti meie noore korporatsiooni ja tema liikmete vastu. Kõik see meid ei kohutanud, vaid kasvatas meie kaasvõitlejate keskel üksmeelt, iseteadvuse ja võitlusvaimu, mis aina kõvendas meie vennalikke sidemeid. Sellise surve all liitusime kõik üksmeelseks tervikuks põhimõttel: ,.Üks kõigi eest, kõik ühe eest!"

Nii oli vastasrinna poolt antud hoopidel hoopis vastupidine mõju. Oma ärevas meeleolus lootsid nad meid seltskonna silmis naeruvääristada ja mustata. Meie pidime sellisest alaväärtuslikust vastaste mentaliteedist kõrgemal seisma, kõige selle peale ülalt alla vaatama ja oma tegudega näitama, et Sakala mehed suudavad oma aateid ellu rakendada ja tegudega tõendada, mis nad on ja mida nad taotlevad. Kohalik ajakirjandus, mis oli vastasrinna käes, ei andnud meile mingit võimalust oma kaitseks välja astuda. Ühiskond pidi meid meie tegude ja käitumise järele hindama. Tuli igal pool ühiskonna eluavaldustest osa võtta, kus see oli võimalik ja vajalik.

Samal suvel sõitis Helsingi üliõpilaste võimlemisrühm Tartusse esinema. Juhtusin sel korral ksv! Piiskopiga Tartus viibima. Vil! O. Rütli soovil pidime hõimu vendi tervitama ja abiks olema neile korterite muretsemisel. Et hotelli olud tollal jätsid Tartus palju soovida, arvasime paremaks külalised paigutada oma tuttavate perekondadesse, kus nad tasuta võisid paar-kolm päeva Tartus viibida.
Pärast esinemist Bürgermusses oli meil omavaheline sõbralik koosviibimine Bürgermusse aia saalis, mis kestis hilisööni. Järgmisel päeval näitasime soomlastele Tartu linna vaatamisväärsusi, lõbutsesime mõne tunni Sakala konvendi ruumides ning pärast lõunat olime palutud Ülenurme mõisa hr. Muna juurde kohvile. Hr. Muna oli külalistele vastu saatnud tõllad mustade täkkudega, ja heas tujus sõitsime üheskoos Ülenurmele, kus külalistega lõbusasti aega viitsime.

Soomlased olid meie vastuvõtuga rahul. Vastased ei saanud meile siin kallale tungida, kuid püüdsid võimalikult seda kõike surnuks vaikida. Tartu seltskonnas teati seda aga ka ilma lehe kõmuta ja sakalanuste tegu hinnati objektiivselt ja kütvalt.

Tartust lahkudes palusid soomlased Korp! Sakala sügisel eneste juurde Helsingisse külla. Võtsime lahke kutse tänuga vastu ja sama aasta sügisel sõitsime vil! O. Rütli korraldusel 17 sakalanusega soome veljede juurde külla. See oli esimene eesti üliõpilasorganisatsiooni kui terviku külaskäik oma vennasrahva kaasvõitlejate juurde. Seni olid Soomet külastanud ainult üksikud üliõpilased. Meie vastuvõtt Soome üliõpilaskonna poolt ületas oma lahkuse ja toreduse poolese kõik meie lootused. Helsingi sadamas tervitas meid Soome üliõpilaskonna laulukoor. Sadamast sõidutati meid autodel soome naisüliõpilaste saatel hotellidesse. Samal õhtul oli korraldatud Helsingis ,,Alppila" ruumides bankett, kuhu meid peale üliõpilaste olid tervitama ilmunud paljud tuntud soome professorid ja avaliku elu tegelased. Siin peeti vaimustatud kõnesid Eesti-Soome silla loomisest ja hõimurahvaste ühistööst. Banketilt saatsime ühise telegrammi oma hõimudele Ungarisse. See tekitas Vene valitsuses pahameelt ja Soomest tagasi tulles kuulati meid vene sandarmite poolt üle.
Järgmisel päeval näidati meile linna vaatamisväärsusi ja õhtul käisime Helsingi Draamateatris, kus kanti ette ,,Mustasiipi". Pärast etendust jäime oma saatjaskonnaga teatri ruume vaatama ning kogunesime seejuures lavale, kus siis omavahel tantsima ja mängima hakati, mis kestis
hilisööni. Selle tõttu jäi ka soome üliõpilaste poolt korraldatud omavaheline koosviibimine ära.
Sellest Korp! Sakala külaskäigust kirjutati soome lehtedes heatahtlikult, pikalt ja laialt ning Sakala nimi oli saanud Üle Soome teatavaks ja tuntuks. Meie külaskäiku hinnati kui katset Soome silla loomiseks. Eriti aga panid soome lehed sellele rõhku, et Vene valitsus luges meie külaskäigu teatavaks poliitiliseks aktsiooniks.

Ka eesti lehed ei saanud sellest vaikides mööda minna. Tallinna lehed kirjutasid tagasihoidlikult, kuid Tartu "Postimees" püüdis seda külaskäiku tähtsusetuks lugeda ja isegi sakalanuseid naeruvääristada, et need ei olevat osanud soomlastega küllalt tarka poliitilist juttu ajada. Nende arvates oleksid pidanud Sakala noored üliõpilased soome noorte naisüliõpilastega kõrget poliitikat ajama!

See sihilikkus paistis kõigile silma. Sakala võitis aga seesuguste viha-tujus paberile pandud kirjutuste läbi veel suurema poolehoiu ja lugupidamise. Selle Soome-sõidu läbi oli Korp! Sakala oma nime- Eestis kui ka Soomes tuttavaks teinud. Vennastussidemed olid Soome üliõpilaste ja haritlaskonnaga loodud, mis vankumatult püsisid ja aeg-ajalt ikka rohkem tihenesid. Soome Häme Osakonna üliõpilaskonnaga oli Sakalal sõprusleping sõlmitud. Osa soome professoreid Tartu ülikooli juures astusid Sakala vilistlasteks. Korp! Sakala oli. sel alal pioneeriks teistele üliõpilasorganisatsioonidele.

Korp!-i sisemise elu korraldamiseks ja reguleerimiseks koostati kodukord, mille töötas välja konvendi poole valitud kodukorra- komisjon, kuhu ka minul oli au kuuluda. Kodukorra-komisjoni töö kestis pikemat aega. Oli ju korporatsiooni kodukord tema seaduse raamat või koodeks, kuhu kanti sisse kõik korporatsiooni põhimõtted ja aated, korporatsiooni elu korraldavad määrused-käsud ja keelud ühes karistustega korp!-i kodu-korra vastu eksijate suhtes. Kodukorra määruste alusel võeti vastu uusi liikmeid, kes pidid truudust vanduma kodukorras ettenähtud põhimõtetele ja aadetele. Kodukorra sätete kohaselt eemaldati korporatsioonist need, kes olid korp!-i kodukorra vastu raskesti eksinud.

Lühidalt, kodukord oh korporatsiooni elu ja tegevuse vundamendiks ja aampalgiks -- põhiseaduseks, kuna põhikiri eksisteeris ainult valitseva välise võimu jaoks ja seetõttu siseelus mingit osa ei etendanud.

Paari kuu jooksul oli kodukorra-komisjon oma tööga lõpule jõudnud ning esitas selle konvendile vastuvõtmiseks. Konvendikoosolekul tehti kodukorras mõningaid vähemaid muudatusi ja võeti see siis ühel häälel vastu.

Novembrikuus a. 1909 pidas Korp! Sakala oma ametliku ava-aktuse -ja esimese balli Tartus tookord Holmi tänavas asuva konvendi ruumes. See oli üks ilusamaist pidudest minu elus. Sellest päevast peale alustas Korp! Sakala ametlikult oma tegevust, mille tõttu 14. nov. loetakse ka korp!-i asutamise aastapäevaks. Alus, mis pandi sel päeval Korp! Sakalale — nüüd juba enam kui 40 aasta eest, oli õige ja kindel.

Korp! Sakala poolt ülesseatud põhimõtted - - kasvatada oma liikmete keskel vennalikku üksmeelt ning isamaa-armastust ja võidelda lipukirja all: ,,Üks kõigi eest, kõik ühe eest" mehiselt oma rahva parema tuleviku eest viimse veretilgani, olid ja on õiged, kindlad ja õilsad ning jäävad vankumatult püsima niikaua, kuni elab eesti rahvas. Meie vanad Korp! Sakala asutajaliikmed kaome saatuse reeglite kohaselt, kuid noorte sakalanuste rinnus loidab kustumatult edasi isamaa-armastuse tuli, mille nad oma eelkäijailt on pärinud. Ka nüüdseil üliraskeil aegadel ei murra nende aateid ajalootormid ja -tuuled, vaid nad seisavad kui kindlad kaljud.

Esimene konvendi korter Holmi tänavas nr. 12 üüriti juba 23. märtsil 1909, sealt siirdud 2. apr. 1910 Peterburi (hiljem Narva) tänavasse nr. 36 ja 30. okt. 1911 saadi käsutusele võtta äsjavalminud oma maja Veski tänavas nr. 67.

Sakala maja krunt osteti 10. veebr. 1910. Maja plaani valmistasid soome arhitektid Armas Lindgren ja Liivi Lönni ning ehitustööd, mis algasid juulis 1910, viidi läbi insener Fromhold Kangro juhtimisel. Sama aasta 6. augustil pandi majale nurgakivi, kuna pidulik sisseõnnistamine toimus 29. ja 30. okt. 1911.
Maja on Vilistlaskogu omandus ja kirjutati alguses Sakala juures asuva Abiandmise Seltsi (kinnitatud 11. mail 1911) nimele, milline oli Vilistlaskogu eelkäijaks.

SAKALA PÕHIMÕTTED:
Kevadel 1909 töötati välja Sakala kodukord, milles määrati lõplikult kindlaks ka korporatsiooni sihid ja põhimõtted. Need sõnastati järgmiselt:
1. rahvuslus,
2. rahvameelsus — et ka edaspidi eesti rahva keskel kui ka eesti rahva
käsuks töötada,
3. kehakarastus ja tervishoid,
4. eneseharimine,
5. ,,Üks kõigi eest, kõik ühe eest" — mis loob raudse jõu ja sideme,
6. karskuse mõtte pooldamine (alkoholi tarvitamine konvendi ruumi
des lubati peale mitu aastat kestnud vaidlusi alles 8. okt. 1915).
Kokkuvõetult võib Sakala peapõhimõtteid väljendada järgmise kolme sõna kaudu: natio, democratia, fraternitas, milledele lisanduvad veel: teadus, kõlblus, tervishoid, kuna peavooruseks peetakse tööd ja tööarmastust.

Kõik selles kirjutuses avaldatud kuupäevad on antud vana kalendri järgi.
Käesoleva kirjutuse koostamisel on allikmaterjalina käsutatud ajakirja ,,Üliõpilasleht" nr. 13 — II 3 0, mis on välja antud erinumbrina Korp! Sakala 20-ne aasta juubeli puhul a. 1929, albumit ,,Korp! Sakala 1909—1934" ja Sakala asutajailt kogutud andmeid. Käesolev tekst on esmakordselt avaldatud 1952. aastal ilmunud Korp! Sakala albumis