Korp! Sakala 1909-1934

Vil! Friedrich Puksov
Sakala album 1934

Ennesõjaaegses Tartu üliõpilaskonnas olid eestlased suures vähemuses. Enamiku tookordses Jurjevi ülikoolis Õppivast noorsoost moodustas ühelt poolt võrdlemisi distsipliinilage vene seminaristide - ,,kolleegade" - mass, teiselt poolt seltskondlikult mõõtuandev distsiplineeritud saksa burširiik. Ainukeseks eesti üliõpilasorganisatsiooniks oli Tartus 1906. aastani Eesti Üliõpilaste Selts koos oma osakonna ,,Frat. Viliensisega". Seni kui organiseerumishuviline osa Tartu eesti üliõpilastest oli veel õige väike, mahtusid nad kõik sellesse ainsasse eesti üliõpilasorganisatsiooni. Olgugi et juba uue sajandi alguses võib EÜS-is märgata mitme maailmavaateliselt erineva voolu olemasolu.
Eesti üliõpilaste arv oli jõudsalt kasvamas. See asjaolu lõi või maiuse selliste eri maailmavaateliste gruppide iseseisvaks liitumiseks väljaspool seni ainsa eesti üliõpilasorganisatsiooni piire. 1906. a. tekkis juurde radikaalne ,,Ühendus".

1907. a. lahkub EÜS-ist osa liikmeid, kes nägid oma ideaale vennastuse põhimõttes; nad asutavad ,,Frat. Estica". Varsti on aga EÜS-is liikmete arv uuesti kasvanud, tõustes 80-ni. Rohke liikmete arv ei võimaldanud selleaegses EÜS-is sisedistsipliini väljaarendamist sel määral, nagu seda soovis näha üks ringkond seltsi liikmeid, kuhu kuulusid peamiselt Pärnu gümnaasiumi lõpetanud üliõpilased. Nõnda tekkis EÜS-is 1908. a. kevadsemestril tihedamini liitunud ringkond omavahelise nimetusega ,,Pernavia". Kui 1908. a, sügisene EÜS-i vilistlaste koosolek ei arvestanud selle seltsi üldsuuna suhtes opositsioonilise ringkonna soove ning otsustas jääda endise sisekorra juurde, valmis opositsioonil omalt poolt otsus, kutsuda ellu uus organisatsioon — korporatsioon.

30. X 1908 arutavad seda mõtet 13 kaasvõitlejad 5. XI 1908 toimub korporatsiooni asutamise koosolek, juba 23 liikme osavõtul. Asutamiskoosolekul otsustatakse võtta endale 1891. a. likvideeritud korp. ,,Frat. Viliensise" nimi ja värvid — sinine-must-valge. Need värvid olid küll EÜS-ile hoiule antud, kuid seal neid ametlikult enam ei kasutatud. Seda asjaolu peeti küllaldaseks, et EÜS-i vähemik võiks need uuesti tarvitusele võtta. Esialgu loodeti ka võimalusele EÜS-iga tema osakonnana ühe katuse alla jääda, kasutades ühist lugemislauda ja raamatukogu. Korporatsiooni vastased EÜS-is ei nõustunud esitatud kavaga. Seejärel teatavad asutajad, et nad lahkuvad seltsist hoopis. Iseseisva korporatsiooni asutamise koosolekul 18. XI 1908 loobuti ka ,,Frat. Viliensise" nimest ja värvidest. Korporatsiooni värvideks valitakse sinine-violett-valge. Organisatsioonile nime valimine aga toimub mitmel järgneval koosolekul. Jäädakse peatuma eestipärasel "Sakalal". Korporatsiooni põhikiri, mille järgi tema liikmeiks võivad olla ainult eesti üliõpilased, kinnitati ülikooli valitsuse poolt jaanuaris 1909. Ootamatu takistus tekkis aga Peterburis. Alles 18. juunil 1909 kinnitas haridusminister korporatsiooni põhikirja. Kõhe pärast seda toimus ka korporatsiooni värvides ülesastumine. See oli 20. juunil 1909. a., mil ,,Sakala" vilistlasi ja kaasvõitlejaid oli kokku sõitnud Tartu muusikapäevaks. Ametlik pidulik avamine, millest võtsid osa ka teised organisatsioonid, jäi hilisemaks ajaks ja teostus alles 14. novembril 1909. See oli õieti korporatsiooni esimene aastapäev, on aga kujunenud korporatsiooni ametlikuks asutamispäevaks. Asutajaid vilistlasi oli ,,Sakalal" 7, tegevliikmeid 22.

Korporatsiooni põhimõteteks seati: rahvuslus, rahvameelsus, keha-karastus, endaharimine, ,,üks kõigi eest, kõik ühe eest". Ei tahetud käia saksa korporatsioonide radadel. Viimastelt omandati aga mõningad positiivsed jooned, mille abil uus korporatsioon võis oma põhimõtteid edukamalt teostada, nagu noorte kasvatus, sisemine kindel elukorraldus, kõlblate iseloomukülgede arendamine, vennastus, aumehelikkus. Arvestati ka uusi elunõudeid, mis olid saanud mõõtuandvaiks tookordses eesti seltskonnas. Rahvuskultuurilised üritused jäid ikkagi esiplaanile; ei eitatud aga ka intiimset kooselu.


Korp. „Sakala" asutavad liikmed kui ka esimeste coetuste rebased olid võrsunud talutarest. Puudusid linna kodanikkonnast võrsunud liikmed, kes, olgugi eestlased, tol ajal aga koos oma koduse saksa keelega oleksid võinud tuua organisatsiooni saksikut, kadaklikku vaimu. ,,Sakala" oli esialgu korporatsioonide hulgas moodne ka duelliküsimuse suhtes. Korp. oli esialgu antiduellantlik, mille tõttu taheti loobuda ka vehklemisest üldse. Selle asemele pidi tulema muu mitmesugune sport, mida ka harrastati. See oli küllaldaselt uudne nõue ajal, mil keha-karastus oli palju kõrvalisema tähtsusega kasvatusvahend kui praegu.


Korp. "Sakala" tekkimise ajal valitses tugevalt vaade, et karskus on üks tähtsamaid tõutervenduse vahendeid. Ka "Sakala" asutajate hulgas oli palju veendunud karsklasi- Kaasvõitlejate seas oli mitu Karskuse Seltsi esimeest. Seetõttu keelati alkoholitarvitamine ,,Sakala" konvendi korteris. Keelatud oli ka demonstratiivne alkoholitarvitamine väljaspool konvendi korterit. Hiljemini jõuti siiski veendumusele, et on raske teostada kontrolli kaasvõitlejate üle väljaspool konvendi korterit. Et ära hoida liigjoomist, toodi alkohol konvendi korterisse, kus on võimalik vanemate kaasvõitlejate järelevalve nooremate üle.


Juba algusest saadik pani noor korporatsioon suurt rõhku hõimu-suhete arendamisele. 1909. a. sügisel teostati ametlik sõit Helsingisse. See sõit tekitas palju tolmu.
Kõik need ,,Sakala" püüdlused ei suutnud kogu ennesõjaaegsel perioodil rahuldada meie seltskonda, mis eriti Tartus oli häälestatud vaenlikult korporatsioonide suhtes. Korporatsioonidel puudus aru saada tahtev seljatagune. Seetõttu tuli neil enne Eesti iseseisvumist pidada raskeid heitlusi enda maksmapanekuks. Oli raske vaielda seltskonnas õhutatava ja seal juurdunud eelarvamuse vastu, mis tahtis teha korporatsioonist saksa vaimu kantsi ja joodikute pesa. Ainult pikapeale sai selgitada tõelist olukorda, et mõningad jooned korporatsiooni struktuuris ja välisilmes, mis tunduvad saksapärastena, olid üle võetud ainult selleks, et korp-i eetilisi sihte edukamalt teostada. Seltskondliku eelarvamuse tõttu oli alguses ,,Sakalasse" astujaid vähe. Kuid need, kes said sinine-violett-valge tekli kandjaks, töötasid täie innuga kaasa konvendi ja selle kaudu eesti rahva heaks käekäiguks.


Väike, kuid ühtlaselt häälestatud ,,Sakala" liikmeskond asus varsti peale oma ülesastumist tol korral hulljulgena paistvale ettevõttele — oma maja ehitamisele. Veski tänavasse oli 1910. a. vilistlaste poolt ostetud krunt. Sinna ehitatava maja plaani valmistasid soome arhitektid A. Lindgren ja L. Lönni. Juba 1911. a. sügisel võis toimuda tol ajal omapärase stiiliga silma paistva maja pidulik avamine. Konvendihoone esimene kord võeti konvendi korteriks; teine ja kolmas kord olid ette nähtud korteriteks kaasvõitlejaid. Maja kuulub vilistlaskogule.

Vahekordade suhtes teiste üliõpilasorganisatsioonidega enne Eesti iseseisvumist jättis tolleaegne Tartu olustik palju soovida. Eesti üliõpilasorganisatsioonide vahel valitses tol ajal selline sallimatus ja leppimatus, et ei teostunud mitte ainult üliõpilasvahelise üldorganisatsiooni katsed, vaid nurjusid ka ,,Sakala" püüded luua kartelli kaaskorporatsioon ,,Frat. Esticaga". See oli tingitud üldisest Tartu buršivaimu õhkkonnast. Ainult korporatsioon ,,Vironiaga", kes asus Tartust eemal, kehtis ,,Sakalal" 1910. a. maist alates kartell, samal ajal ka enamvähem sõbralik vahekord. Organisatsioonide üldvahekorra loomist takistas aga ikka jälle mingi omavaheline terav konflikt kahe organisatsiooni vahel. Kui 1914. a. lisandusid endistele vastuoludele veel tegelikud kokkupõrked "Sakala" ja EÜS-i vahel, siis polnud Tartus ühtegi eesti meesorganisatsiooni, kes poleks olnud tülis mõne teisega. "Sakala" ja EÜS-i vaheline konflikt jõudis otsaga ajakirjandusse ja oli seltskonnas elavaks kõneaineks. Selline vahekord aga halvas suuresti üliõpilaste omavahelisi üritusi. ,,Sakala" ja EÜS-i vahekord seati vahekohtu abil siiski jalule 1915. a.


Mõõtuandvat tähtsust kõigi eesti üliõpilaste organisatsioonide vahekorra asjus etendas "Üliõpilaste Leht", milles asemikkude kogu (ÜLAK) konspiratiivselt käsitles ka üliõpilasellu puutuvaid küsimusi. ÜLAK-is olid esindatud kolm erivoolulist rühmitist, neist üks korporatsioonid. "Üliõpilaste Lehe" toimetamisest võtsid osa ka ,,Sakala" kaasvõitlejad J. Ainson, A. Pahn, R, Kangro-Pool, R. Õunapuu. Ka toetati lehte kaastööga.


Kui üliõpilaste üldvahekorrast ei tahtnud saada asja, oli ,,Üliõpilaste Leht" teatavaks stiimuliks Eesti Korporatsioonide Liidu — EKL-i — loomiseks. Eriti 1914. a. kubises "Üliõpilaste Leht" artiklitest "organiseerumisvormide paremuse" kohta ja poleemikast korporatsioonide vastaste ja pooldajate vahel. EKL, millest kõik eesti korporatsioonid osa võtavad ja mille esimene koosolek oli kevadel 1915. a., võimaldas korporatsioonidel esineda ühiste aktsioonidega. Näit. 1916. a. süüdis -tas EKL ,,Üliõpilaste Lehte" erapoolikuses korporatsioonide suhtes.


Maailmasõda, sellele järgnev revolutsioon ja Saksa okupatsioon halvasid tunduvalt korporatsiooni tegevust, nii väliselt kui ka seesmiselt. Suur osa kaasvõitlejaid kisti sõjateenistuse tõttu konvendi elust eemale kaks kaasvõitlejat langes lahingutes. Tartus olevad kaasvõitlejad ei saanud korrapäraselt arendada korporatsiooni siseelu; peeti ainult asja avamiskoosolekuid. Konvendihoone oli okupeeritud esmalt Vene, siis Saksa sõjaväeliste asutiste poolt. Maja sisseseade ja raamatukogu said kannatada, eriti viimane.

Juba 1915. a. ähvardas Tartu ülikooli Sise-Venemaale evakueerimise hädaoht. Vene vägede taandumise tõttu omandas see hädaoht teravaima kuju sügisel 1917, Evakueerimise vastu astus eesti seltskond ja terve üliõpilaskond. Suuri teeneid evakuatsiooni seismapanekul oli ,,Sakala" kaasvõitlejal Rasmus Kangro-Poolil, kes käis üliõpilaskonna esindajana selle küsimuse pärast Pihkvas ja Peterburis vastavate võimude juures. R. Kangro-Pool suutis ühel miitingul veenda vene üliõpilasi, et Tartu ülikool on eesti rahva varandus, sest selle on asutanud Rootsi kuningas Gustav Adolf. Okupatsiooniaegsest saksa ülikoolist jäi kõrvale 6 teise eesti üliõpilasorganisatsiooni hulgas ka korp! "Sakala".

Kaitseliidu loomisest 1918. a. võttis .,Sakala" osa suure innuga. Ka tookordne kaitseliidu ülem kolonel K. Parts märgib oma memuaarides, et ta ei suuda iialgi unustada ,,Sakala" rebaseid, kelledele tarvitses ainult teha korraldus või anda mingi ülesanne, ja see sai täidetud üleöö. Eesti vabadussõjast võtsid "Sakala" kaasvõitlejad vabatahtlikena osa mitmesugustes väeosades. Vabadussõjas said surma 2 kaasvõitlejat, nende hulgas ka korporatsiooni senior Otto Michelmann. Rida ,,Sakala" liikmeid omab Vabadusriste vahvuse ja teenete eest.


ksv!! Piiskop, Michelmann ja Sepp I ms. päevil

Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis registreeriti "Sakala" kuraatori poolt 5. XII 1919. Nüüd, Eesti Ülikoolis, on kadunud välised Õpinguid takistavad tegurid. Sõjas omandatud halvad harjumused, sisedistsipliini puudumine, väärnähtused konvendi elus ei taha aga kaduda. Siia lisandus veel järelsõja-aastate seltskonnale omane üle jõu elamine, mis kippus kõigutama ka ,,Sakala" kaasvõitlejate kõlblat alust. Möödusid mõnedki aastad, enne kui suudeti vilistlaste kaasabil need pahed välja juurida. Järk-järgult algab konvendi tervenemine, ning kaasvõitlejad pühendavad end üha enam Õpinguile. Prassingud taanduvad ikka rohkem ja rohkem tagaplaanile.
Konvendi liikmete arv kasvab peale Eesti iseseisvumist kiiresti. Kui varemini oli "Sakala" liikmete arv 30 - 40, on 1920. a. konvendis juba 68 tegev- ja noorliiget. Jõudsasti kasvas ka vilistlaste arv. 1920. a. oli Sakalal 40 vilistlast. Praegu koosneb korporatsiooni vilistlaskogu 139 liikmest. Tegevliikmeid on ,,Sakalal" käesoleval silmapilgul 77, lihtliikmeid 39 ja üliõpilasvilistlasi 40. Ühenduses liikmete arvu kasvamisega teostati 1928. a. ka ,,Sakala" vilistlaskogu maja ümberehitamine. Konvendiruumide alla võeti nüüd ka maja teine kord.

Eesti iseseisvuse ajal areneb ,,Sakala" tegevus endisega võrreldes hoopis teissuguses õhkkonnas. Järk-järgult võidetakse endale seltskonnas tunnustus ja poolehoidki.
Üldiste olude arenedes ja mitmekesistudes langeb korporatsiooni õlgadelt üks osa ülesandeid, milledega tema liikmed varemini kaunis intensiivselt tegelesid - vabaharidustöö, karskusepropaganda jne. Jättes osavõtu mitmesuguste teaduslikkude seltside jne. tegevusest liikmete endi asjaks, on korporatsioon veel tugevamini kui varem asetanud oma tegevuse pearõhu liikmete kasvatamisele tublideks Eesti kodanikeks. Lähtudes eeldusest, et tema liikmed on tööks oma rahva heaks küpsed alles peale ülikooli lõpetamist, kui nad töötavad oma erialal, on "Sakala" rohkem pidurdanud kui õhutanud oma kaasvõitlejate osavõttu seltskondlikkudest üritustest juba üliõpilaspõlves.

Kus see tarvis, on siiski jõudu mööda osa võetud. ,,Sakala" on andnud oma perest Tartu Üliõpilaskonna juhatusliikmeid, "Üliõpilaslehe" peatoimetajaid jne. Kaitseliitu kuulumine oli kuni 1934. aastani kohustuslik. Seltskondlikkudele üritustele, kõnelendudele, korjandustele jne. saadeti oma liikmeid.

Esimeste hulgas üliõpilasorganisatsioonest sõlmis ,,Sakala" sõpruslepingu soome üliõpilastega, nimelt Häme Osakonnaga 26. I 1929. ,,Sakala" poolt ta auvilistlase O. Rütli kaasabil määrati kontakti tugevdamiseks sõprusliitlastega ühele hämelasele alaline stipendium õpinguiks Tartu ülikoolis. Ka selles suhtes on ,,Sakala" püüdnud teostada neid suundusi, mis olid tema asutajaile omased juba organisatsiooni rajamisel.