Esseekonkurss 2011. II preemia - Evelin Uus

2011. a. Sakala Stipendiumifondi korraldatud esseekonkursi teise preemia võitnud töö autoriks on Evelin Uus.

---

Minu põlvkond ja selle tulevik Eestis

„Ainult kassid ja filmitegelased põgenevad alati ülespoole, kuni nad lõpuks sealgi lõksu satuvad,“ ütles minategelane Karl Ristikivi raamatus „Hingede öö“. Me elame siin külmal ja kalgil Põhjamaal. Kõik virisevad ja hädaldavad kord ilma, kord inimeste ükskõiksuse üle. Enamus tahab siit ära. Kuskile kaugele... Kuskile, kus oleks soe ja hea. Kuid keegi ei leia, et need elemendid puuduvad eelkõige meie endi südamest. Just emotsioonide väljanäitamine kütaks jäise põhjariigi kuumaks. Et lõkkaks armastus ning peidetud tunded tuleks taas esiplaanile. Pärast 700 aastat orjapõlve oleks lõpuks ometi aeg oma kestast välja tulla ning näha kõike ilusat ja head, emmates oma emakest maad ning avaldades talle armastust, võttes eeskujuks tänapäeva hipipunkarite bändi loo „Emake maa“.

Põnev on mõelda enda tulevikust. Mis kõik võib juhtuda ning mida keegi suudab saavutada. Tänapäeva põlvkond unistab palju ning elu kulgeb aastast aastasse, kuid pigem päevast päeva. Eesti noorsoo hetkes elamist võib mõneti mõista just meie eelnevate põlvkondade kogemuste tulemusena. Kui nemad elasid selleks, et leib jõuaks lauale, teades, et igaks päevaks ei pruugi seda jätkuda ning alati peab mõtlema homsele päevale, arvestades iga asjaoluga, mis võib juhtuda, siis meie, tänapäeva noored, oleme kursis sellega, et kõik on võimalik ning oleme sellega oma alateadvuses arvestanud - samas, kui tundub, nagu me elaks pea laiali otsas, mõistmata elu keerdkäike. Tegelikult mõistab just praegune põlvkond neid kõige paremini. Kuigi meie vanemad ja vanavanemad teavad väga hästi, mis on füüsiliselt raske ning psühholoogiliselt keeruline elu, siis meie ei pruugi küll olla seda ise kogenud, kuid me teame tänu tehnoloogia arengule väga selgelt kõigest maailmas toimuvast, alustades ohtlikest salaorganisatsioonidest Venemaal ning lõpetades näljahädadega Kolmandas Maailmas. Tõsi, me ei teadvusta endale, et iga päev võib juhtuda just meie endi või lähedastega mõni hirmus õnnetus, kuid tänapäeva noored ei tee seda mitte ükskõiksusest või üleolevusest, vaid selleks, et nautida täisväärtuslikult kõige imelisemat aega, mis meile on antud – elu.

Tänapäeval on ennast kergem väljendada kui meist eelnevatel põlvkondadel. Esiteks sõnavabaduse ning tsensuurivaba ühiskonna ning teiseks noorte suurenenud eneseväljendusvajaduse tõttu. Nii tihti arvatakse, et see kõik on mõttetu, mida tänapäeva noorukid teevad. Kogu Eesti alternatiivmuusika on saast ning keegi ei oska enam käituda. Kuidas saab teisele, erinevale isiksusele ning teiste mõtetega elavale olendile seda väita, et ta ei väljenda ennast õigesti? Kes ütleb, et lüsergiinhappe dietüülamiidi tarbides ning selle tulemusel geniaalsete sõnumitega lugusid avaldades on allakäik garanteeritud? Narkootikumid üleüldse on meelemürgid, mis annavad selle tarbijale tema arvates talle üleloomulikud võimed näha värve, mida keegi teine ei näe ning kuulda sõnu, mida keegi teine ei ole võimeline mõistma. Ja kui laulusõnad ütlevad: „Ülased nii ilusad, keele all nad sulavad. Ülased, ilusad, surma järgi lõhnavad,“ mõeldes lillede all hoopis hallutsinogeenitablette, siis miks on sellisest lausest keerulisem välja lugeda, et kõik tahavad leida selle miski, mis annaks neile hingerahu otse välja öeldud sõnastusest? Meie, noored, tahame end näidata kui millegi uue loojana ning vana lõpetajana. Seetõttu ka nii suur vajadus eneseväljenduseks ning enda näitamiseks. Meie vanemad said küll unistada, kuid enamus neist ei julgenud pelgalt soovist edasi minna. Tänapäeva Eesti noored on niivõrd enesekindlad, kui asi puudutab oma eesmärkide saavutamist, teades, et kõik on võimalik. Kõik teed on ju valla ning iga hetk oma armastatud alaga tegeledes viib meid oma unistustele lähemale.

Ansambli HRR! loost leiab lause: „Mu suurim viga on see, et olen liiga puhas eestlane.“ Noored mõistavad, et eestlaslikkust pole võimalik üldises plaanis eriti muuta. Sellegipoolest erineb tänapäeva Eesti noorsugu eelmisest põlvkonnast märkimisväärselt. Me muutume järjest avatumaks ning enam ei tunta end elu vangina, kes peab lihtsalt kuidagi oma elutee lõpuni käima. Eesti noored naudivad elu ning rõhuvad eelkõige vabadusele. Samuti on näiliselt suurenenud ka nahaalsus ning ebaviisakas käitumine, kuid see vaid tundub nii, kuna enam ei kehti reegel, et laps räägib siis, kui kana pissib. Vanemale põlvkonnale võib paista see kui noorte allakäik, kuid tegelikult pole nad lihtsalt harjunud meie sõnavõttudega ning uue elulaadiga, kus igaühel on õigus oma arvamusele ning kellelgi pole õigust öelda teisele inimesele, et tema mõttekäik on vale. Minu põlvkond ei kannata noomimist ega äraütlemist. Teades, et tehtud on valesti, lastakse pigem pea norgu, kui minnakse oma tegudega silmitsi seisma. Alandlikkus? Pigem argus. Eestlaslikule käitumisele ei ole omane enda vigade tunnistamine. Arvatakse, et see näitab nõrkust, kuid tegelikult on see märk enesekindlusest. Ainult väga tugev inimene suudab oma kurva saatusega silmitsi seista ning nemad tulevad sellest madalseisust alati ka tervetena välja. Samal ajal, kui nõrgad, madala enesehinnanguga inimesed jäävadki sellesse musta auku toppama. Vaadates taevasse näeb nõrk inimene pilvi, mis näivad olevat nii kaugel, kuid sisemiselt tugev noor hüppab nii kõrgele kui võimalik, et saada kas või näpuotsagagi ühte valget pilvekobarat puudutada ning lõpuks, pärast väsitavad võitlust iseenesega, saab ta lõpuks tunda pilvede täielikku pehmust, soojust ning võib hüüda kogu maailmale: „Ma sain hakkama!“

Nii paljud meist, noortest, on pidanud iseendaga sisemonoloogi teemal: „Mida ma teeks, kui oleksin julgem?“. Nii palju uksi jääb noorte ees suletuks pelgalt sellepärast, et nad ei suuda enda sisemisest barjäärist üle astudes murda end takistavat koorikut. Kas tõesti mõjutasid jääajad meid nii rängalt, et meie süda ning hing on veel täielikult üles sulamata? Eesti noored jätavad tihti ridade vahelt lugemata ning suuremat plaani vaatamata. Kogu vaatemängu peaks justkui jälgima läbi pisikese lukuaugu. Unustatakse maakera avarus ning valikuvõimalused. Vahel tahetakse jääda kodumaiseks pelgalt sellepärast, kuna julgust jääb väheks, et võtta ette midagi ekstreemsemat. Mats Traadi raamatus „Inger“ on sellise käitumise jaoks täiesti õige lause: „Liigne ettevaatlikkus teeb õnne võimatuks.“ Olgu see siis armastuse, õpingute või elu kohta. Kogu meie elutee on meie endi kätes. Eelkõige noored, kellel pole veel mingeid kohustusi, saavad teha kõike, mida nad tahavad. Isegi kui elu sihtpunkt ei ole teada, saab ikkagi järgida oma südame häält, mis juhatab meid õigele teele. Eesti noored arvavad ühiskonna survel tihti, et neil on vaid kaks valikut – kas minna ülikooli ja saada hea haridus, millele järgneb tasuv töökoht, või jääda ühte kohta elu lõpuni toppama. Meie oma bänd on selle pannud laulu: „Kes on tubli, see saab Tartust palju ülikooli tarkust. Kes joob Piro hoovis Taurust, unes näeb vaid bakalaureust.“ Eesti noortel on potentsiaali, et saada hakkama millegi enneolematuga. Selleks on meil vaja vaid veidi rohkem aega iseendale, ühte tundi ööpäeva juurde ning lisaks paari suvekuud.

Enamus Eesti noori, kes korra juba välismaal on elanud, ei kipu enam kodumaale tagasi. Igal pool on parem kui siin - on meile tuttav lause. Ainus kindel üritus, mis meid alati taas kokku toob, on laulupidu. Seal ei loe vanus, sugu, majanduslik seis ega välimus. Ainus, mis seal oluline, on armastus Eestimaa vastu. Kuna meie iseseisvus sai alguse just eestikeelsete lugude esitamisega laulukaare all, tuletab see sündmus meile alati meelde meie maa kurba minevikku. Seal kohal olles kogeb isegi see, kes ei ole elanud Vene võimu all, seda hingekriipivat tunnet, mis kipitab nii valusalt kuskil sügavas hingesopis. Lauluväljak on laulupeo toimumisõhtul täis meeletut energiat, mis lihtsalt toob kõik härdad tunded esile. Laulupidu on üritus, mis jääb aegade lõpuni kõige olulisemaks sündmuseks eestlaste jaoks. Noored tulevad just selleks ajaks välismaalt tagasi kodumaale, et nautida ühtsustunnet, mida kuskil mujal tunda ei saa. Miks on vaid üks üritus, mis toob meid kokku ning paneb teist kaasmaalast armastama? Kas Eesti riigil ei ole pakkuda midagi muud kui rahva oma korraldatud laulupidu? Eesti noorsugu ei suuda sageli leida siin riigis kohta enda jaoks ning selleks minnaksegi üle piiri, et leida midagi inspireerivat. Kuid tuleb välja, et isegi kui õige suund on leitud, ei taheta seda oma kodumaaga jagada. Jäädakse sinna, kus on parem. Aga miks Eesti pole see „parem“ koht? Paljud sisserännanud võõramaalased ju ütlevad just, et Eestimaa on kõige parem koht elamiseks ning inimesed siin on sõbralikud ning sooja südamega. Kas võib juhtuda, et meie põlvkond muudab kogu Eesti ühiskonna kokkuhoidvamaks ning armastavamaks? Kui nii, siis pole meie vanematel ning vanavanematel põhjust tuleviku pärast muretseda.

Öeldakse, et meie põlvkond ei tegele piisavalt oma hobide arendamisega. Milleks siis kultuurikapital on, kui mitmed alternatiivmuusika festivalid korraldatakse noorte enda rahade eest? Hiiumaal Kassaris toimuva Fantast Festivali korraldamise eest hoolitsevad kohalikud elanikud ning üritusest osavõtjad. Kes tuleb veel ütlema, et tänapäeva noored pole piisava initsiatiiviga? Kui meil on midagi, millest me oleme huvitatud, siis ollakse selle arendamise heaks tegema pea kõike. Sel hetkel kaovad igapäevaprobleemid tagaplaanile ning esile tõuseb hetkel tähtis olev. Hallist massist erinevat inimest on alati põlastavalt vaadatud ning eiratud, kuid kui sellest ühest mustast lambast saab mass, on olukord teine. Ühtede huvidega ning sama maailmavaatega inimgrupist tugevamat üksust pole. Sellepärast ei suudagi Eesti poliitikud meie majandust edendada, kuna nende seas puudub ühtsus ning sarnane arusaam heaoluühiskonnast. 1969. aastal toimunud Woodstocki rahu- ja muusikafestivali saab nimetada üheks suurimaks ühtsustunde saavutanud ürituseks maailma ajaloos. Elu, kus üksteist ümbritsevad armastavad inimesed heade mõtetega (jättes mainimata narkootikumide tarvitamise ning vabaarmastuse tagajärjel levima hakanud suguhaigused), tundub helge. Kuigi hipiajastule tuli ootamatu lõpp, on see epohh mõjutanud kogu maailma ühiskonda. Tänapäeva Eesti noored ihaldavad endalegi 1960. aastatel elanud teismeliste vabadust ning ühtekuuluvustunnet. Kahjuks või õnneks saab hipi olla vaid see, kes suudab end muust maailmast välja lülitada ilma enda tulevikule sellega kahju tegemata. Kuna meie noored inimesed on peamiselt vanakooli ellusuhtumisega peredest, siis on väga raske eestlaslikku kalki hinge muuta kogu maailma armastavaks. Sellegipoolest on praegune põlvkond oluliselt vabama ellusuhtumisega. Omaette asi on, kas see on meie ühiskonnale tulevikus kasulik või pigem kahjulik, kuna rõõm on ainult kehast vabanev kemikaal. Mitte midagi muud.

„Ei ole erilist vahet, kas hukkub maailm meie ümber või me ise. Lõpp on igal juhul lõpp,“ on öelnud Karl Ristikivi. Meie, noored, ei lase oma sisemisel maailmal kokku variseda, sellepärast ongi Eesti tulevik kindel, kuid seda niikaua, kuni meil lastakse teha seda, mida me hästi oskame – kaasaku see siis kunsti, muusikat, majandust või loomapidamist. Igal inimesel, kes siia maale sünnib, on kindel saatus ning teekond, mille ta peab läbima, et maailm saaks oma õigel kujul edasi püsida. Alati on keegi, kes sul silma peal hoiab ning olgugi, et Siiri Sisask on elu Eestis oma laulusalmis väga kurblooliselt väljendanud: „Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida, kuid ometigi endaga mind veab,“ pole meie väikese Eesti põhjaminek sugugi nii traagiliselt reaalne kui tihti prognoositakse. Me oleme jäärapäised, kohati naiivsed ning segaduses, samal ajal suutes luua enda ümber kesta, mida ei suuda ka kõige tugevam tuul katki murda ning mis on nii meie rahva eeliseks kui ka puuduseks. Kange isiksus aitas meid välja ränga Nõukogude Liidu võimu alt, kuid praegu, et sotsialiseerida kogu maailmas, tuues endale ja oma riigile uute ja tähtsate tutvuste kaudu kasu ning suurendada huviorbiiti meie maa ning kultuuri vastu, peab inimene olema avatud ning eelarvamusteta. Meie, kes me pole saanud Eesti ajaloole tuginedes kunagi kedagi täielikult usaldada, ei suuda jõuda selle balansseeriva tasakaaluni, millega aidata end sellest hallist olekust välja. Tänapäeva Eesti noored tunnetavad seda pinget, mis on kodumaal siiani säilinud, kuid otsides enda kohta siin maal, püütakse tunda end nii vabalt kui võimalik. Tahetakse armastada oma kodumaad, kuid tihti ei vastata meile samaga. Üritatakse kõigest väest jõuda ametiredelil kuskile kõrgele, ent selle asemel saame proovimise eest vastu näppe. Olete eestlased või? Palju õnne.

Evelin Uus
Kool: Pärnu Hansagümnaasium
Juhendaja: Inga Kukk