Esseekonkurss 2009. II preemia - Dmitri Rozgonjuk

2009. a. Sakala Stipendiumifondi korraldatud esseekonkursi teise preemia võitnud töö autoriks on Dmitri Rozgonjuk.


Minu panus Eesti kodanikuna

Ma olen Eesti Vabariigi täieõiguslik kodanik. Mul on samad õigused ja samad kohustused, mis on kõigil samas staatuses olevatel inimestel. Nii õigusi kui ka kohustusi tuleb vaadata läbi üldistavate klaaside – minu õigusteks on näiteks Eestis elamine ning osavõtt kodanikuühiskonna aktsioonidest, ja spontaanseteks kohustusteks on Eesti esindamine ning kaaskodanike ja –elanike igapäevaste toimetulekute ning heaolu kvaliteedi tõstmine. Minu uskumuste seas on veendumus, et läbi kodanikuks suudan oma riigis midagi ära teha ning anda oma panuse.

Pole olemas igiliikurit – masinavärki, mis ammutab tööks vajaliku energia eikusagilt ning mis töötab selle pseudoenergiaga igavesti. Niisamuti võib öelda ka riikluse kohta. Selleks, et üks haldusüksus töötaks, on vaja mitmete tegurite koosmõju, liiatigi, kui tegemist on riigiga. Et riik töötaks, peab iga kodanik sellesse panustama, igaühe osalus sellest töötavast tervikust on igaühe oma südametunnistuse küsimus. On neid, kes annavad rohkem, ja neid, kes võtavad enam kui vaekausside tasakaal lubab. Lõppkokkuvõttes moodustab panuste bilansi kodanike ühiskond.

Kodanikuks olemine – see on osavõtt ühiskondlikust elust, mille üldjoonduvaks tulemuseks on eluolu parandamine nii sotsiaalsel kui ka mittemateriaalsel, vaimsel tasandil. Eesti on jõudnud oma suveräänsuses taasiseseisvumisest alates sinnani, kus on näha elavnevat ja tugevat kodanikuühiskonda. Nõukogude võim tõi kaasa demokraatia pärssimise, kuid demokraatia sai uue hoo sisse ajal, mil Eestis hakati taotlema omariiklust, vabadust. 1991. aasta taasiseseisvumise tulemusena algas demokraatia võidukäik. Demokraatia levik – see tähendab kodanike panuse suurenemist riigiaparatuuri töötamisse. Seega, rahva võimu suurenemisega saab iga Eesti kodanik anda oma osa riigi heaollu.

Kuid kuidas mina, alles hiljuti täiskasvanuikka jõudnud abiturient teiste olemise oma riigis paremaks teha saan? Mu vaated võivad tunduda literatuursed – kui tuua sisse selline võrdlus –, sest iga minust aastaid vanem ja kogenum inimene võib põhjendatult küsida: „Mida sina, va elukogemuseta jõmpsikas, elust tead?” Vastus, et ma tean üpris palju, ei rahulda ilmselt küsijat. Kuid muud ma vastata ei oska – kuniks pole näinud seda nii-öelda „päris” elu, pean toetuma oma kogemustele. Tõsi – ma ei ole suuteline looma uut positiivset lisaeelarvet, et päästa valitsuse nahk rahva ees; ei ole ma suuteline lahendama rahvusvahelisi konflikte, mis puudutavad Eestit; minu kogenematus ei suudaks luua isamaad, kus kõik elaksid rahus ja rahuldatuna. See-eest on minu ja mu eakaaslaste päralt optimismi- ja innovatsioonisüst. Hetkeline olukord majanduses peaks olema sündmus ja sündmuste areng, mille eest peaksime meie, noorus, tänulikud olema. Seda seepärast, et me saame kogemuse. Me oleme näinud oma sajandi alguses, veel verinoortena, ökonoomilist krahhi – kogemust, mis on paremaks õppematerjaliks kui mistahes õpik. Sestap on praegune noorte inimeste põlvkond tulevikus kogenum eelmisest ning innovaatilised ideed on eostunud juba praegu, ootamas tulevikku.

Vaates tulevikku ei ole aga õpikud mingil moel vähem tähtsad. Kuigi hetkeoludes saan reaalselt näha finants- ja ettevõtluselu kollapsit, ei tähenda saadud kogemus, et ma suudan tulla toime sarnase sündmusega tulevikus. Nii on ka kõigi teiste elualadega, millega ma kokku puutun – kogemus üksi ei anna teadmisi. Teadmisi tuleb omandada läbi haridustee, läbi kooli. Milleks olla lihtsalt Eesti kodanik, kui minu riik võimaldab mul olla TARK Eesti kodanik? See on selle maa tugev pluss: haridus on tasuta ning kättesaadav. Ma käin Eesti koolis, siin on maailmatasemel teadmiste omandamise õpe. Sest selleks kool ongi – koht, kus õpitakse õppima. Iseäranis hea on, et ma ei pea maksma selle eest, et saada haritud – riik tasub minu kui kodaniku eest suurema jao kooli(maja) ülalpidamise kuludest. Ilma rahamuredeta, mis otseste maksudena õpilastelt muidu sisse kasseeritaks, on hea keskenduda õppimisele – ja seda riik soovibki!

Igaüks võib näha panust oma riiki kodanikuna erinevail viisidel. Kui mina näen ennast panustamas pigem tulevikuvisioonis ning läbi hariduse, siis pean arvestama, et ilma praeguse, ilma olevikuta, poleks ka tulevikku. Sestap oma osalust ühiskonnas kodanikuna peab üles näitama juba praegu. Mõneti teen minagi seda, näiteks läbi erinevate maksude. Kuigi makse maksavad ka välisriikide kodanikud, maksan mina riigilõivu näiteks oma passi või ID-kaardi eest, just see eristab selle riigi kodanike ja väljastpoolt Maarjamaad tulevate inimeste maksustust. Seegi vähene finantsvahend, mis on riigi tuluallikaks, aitab ökonoomikal jalul püsida, kuid see pole minu silmis piisav.

Iga kodanik siinmail peaks oma lõivu andma meie riigi heaoluks ja tänutäheks meie riigi poolt osutatud (suures jaos tasuta) teenuste eest. Eestis võiks kehtida üks konkreetne maks – finantspanus Eesti Vabariiki. Ideelt oleks see analoogne maksuga mitmes riigis, kus kehtib monarhia – näiteks Suurbritannias. Seal makstakse kohustusliku maksuna kuningannale 50 penni teatud ajavahemiku jooksul. Teatavasti on kuninganna Elizabeth II üks rikkamaid inimesi Ühendkuningriigis ning ka maailmas. Loomulikult ei saa loota, et kui iga Eesti resident maksaks näiteks 10 krooni aastas, oleks meie riik päästetud majanduslikust langusest – seda mitte. Suurbritannia eelisteks on tohutud ressursid inimeste kui tööjõu ja sisemajandusliku koguprodukti näol, ka on neil ajalooliselt kujunenud rohkem majanduslikke kontakte, mistõttu eksport ja väljaveopartnerite leidmine on võrreldes Eesti-suguste väikeriikidega soodsam. Kuna meie rahvaarv on suhteliselt väike, oleks see maks tunduvalt kõrgem ning selle asemel, et rahva heaolu ja elukvaliteedi tõusu soodustada, tekitab see suure tõenäosusega pigem rahva seas meelehärmi.

Mul ei ole alati võimalik kodanikuna panustada oma riiki. On teatud nüansid või, nimetagem neid pigem takistavateks teguriteks, mis ei võimalda mul kodanikuna kõiges kaasa rääkida. Kõigepealt, kuigi nüüdseks olen täisealine ning saan hääletada europarlamendi valimistel, ei saanud ma seda teha 2009. aasta valimistel, sest tollal olin vaid mõne kuu kaugusel täisealiseks saamisest. Kuigi nüüd on mul võimalus kandideerida kohalikku omavalitsusse, ei saa ma näiteks veel rääkida oma kandidatuurist järgmise Riigikogu koosseisu valimistel. Lisaks sellele – nii aateline ja rahvuslikult meelestatud, kui ma olen, ei saa ma osaks meie riigi presidendiks olemisest. Kohustus ja privileeg, mis saab osaks neile, kes on sündinud, sinipass taskus. Mina olen paraku oma kodakondsuse saanud läbi bürokraatia kadalipu – kogu austuse juures põhiseaduse ees, mida ma seadusekuuleka indiviidina respekteerin ja järgin, olen siiski sunnitud oma „eestlaseks saamist” niiviisi nimetama. Loomulikult tekitab selline mõneti diskrimineeriv, riigipeaks saamist pärssiv klausel tuska. Diskrimineeriv on ta seetõttu, et ma olen sündinud Eestis, kasvanud Eestis ning läbinud senimaani edukalt eestikeelse haridustee, kuid sellest hoolimata võib minu teoreetiline poliitlagi küündida peaministriks, mitte presidendiks saamisega.

Ma polegi mõni eriline juhtfiguur, sestap ei lase ma ennast heidutada tõigast, et ma ei saa presidendiks – see-eest võin olla ta nõunikuks, ka niiviisi saab kaasa aidata riigielule. On ütlus, et pessimist näeb poolikus veeklaasis klaasi, mis on pooleldi tühi, ja optimist klaasi, mis on pooleldi täis. Loen ennast pigem optimistiks ning märkan ja olen rõõmus selle üle, mida Eesti kodakondsus mulle annab. Esiteks – kohustuslik ajateenistus. Juba üpris noorena otsustasin, et ma kavatsen teenida oma riiki ka läbi sõjaväeteenistuse. Kahju on sellest, et suure osa noorte mentaliteedist moodustab hirm sellist tüüpi panustamise ees ning, et mitte sattuda mõne ohvitseri ohjade alla, mõeldakse endile kõiksuguseid tervislikke hädasid külge. Miks on hea, et sõjaväeteenistus kohustuslik on? Aga sellepärast, et ma saaks selle kui põhimõtte täidetud. Et ma ei hüppaks alt viimasel hetkel, kui on juba konkreetsesse asutusse kutsutud. Teine eelis puudutab reisimist – varem oli mul välismaalase ehk „halli” passi tõttu vaja välisriikidesse sõiduks viisa taotleda, ka Euroopa Liidu riikidesse. Eesti kodanikuna ei ole mul viisat vaja näiteks isegi Ameerika Ühendriikidesse reisimiseks. Kolmas eelis, mida eelpool olen põgusalt maininud, on poliitiline hääletamine.

Pigem kui privileeg on hääleõiguslikkus vastutus, sest just nimelt mina ja tuhanded minusugused kujundavad läbi oma valiku poliit- ja üldise tuleviku. Üks tähtsamaid panuseid, mis on ühel riigi kodanikul anda, on oma hääl valimistel. See otsene moodus kaasarääkimiseks poliitmaastikul näitab kodanikuühiskonna senist arengutaset – mida kõrgem on valijate protsent kodanikkonnas, seda progresseerunum on kodanikuühiskond. Vastutus on ta seepärast, et riigi atraktiivsemaks tegemine sõltub kodanike kaasatusest eluolusse, valijate protsent on statistilises mõttes numbrite-arvudena Eesti arengu näitaja. Kui see on kõrge, siis see tähendab, et eestlane, mitte keegi muu, on oma elu peremees.

Praegu senimaani aktuaalsed teemad ühiskonnas on seotud rahvusküsimustega. Vähemusrahvused ei ole rahul sellega, mida nemad nimetavad tagakiusamiseks ning diskrimineerimiseks, ent mis olemuselt pole muud kui oma riigi ja rahvuse identiteedi seaduslik kaitse. „Pronksöödeks” ristitud rahutused 2007. aasta aprillis olid Eesti oludes midagi seninägematut – mäss ja vandalism Tallinna tänavatel, mis olid ajendatud valitsuse poolt tehtud otsusega Nõukogude võimu sümbol, pronksist sõduri monument, keda inimesed kutsusid Aljošaks, teisaldada Tallinna kesklinnast ratsionaalsesse paika – sõjaväekalmistule. Tol korral olin isiklikult vandaalide peale väga pahane ja esialgu ei mõistnud ma, miks keegi vastulööki ei andnud. Üleskutse provokatsioonidele mitteallumises tekitas tuska – tekkis tunne, et meie pealinna ei kaitsta! Kuid 2008. aasta augustis aset leidnud Venemaa agressioon Gruusia suhtes tõestas mulle elementaarselt ära, et olnuks aset leidnud vaid üks püstolilask Eesti kodanikelt Venemaa kodanike suunas, räägiksime praegu ehk 2007. aasta Vene-Eesti sõjast!

Miks ma seda räägin? Sest ma tunnen, et naturalisatsiooni läbi kodakondsuse saamine seab minu elule rohkem vastutust kui isikule, kes on selle saanud sünnilt. Ma tean, mida tähendab olla „hallipassimees”, ning minu kohuseks nii praeguste muulaste kui ka Eesti Vabariigi ees on elavaks näiteks olemine. See tähendab seda, et rahvuste integreerumiseks olen mina muudele siin elavatele rahvustele kui eksponaat, elav näide, et üks võõramaalane võib kord eestlaseks saada ning oma sõna sekka öelda. Eestlastele seevastu tõestan seda, et kõik muulased ei vandaalitse Tallinna tänavatel, ei sõima ega solva Eesti valitsust ning ei karju teisi häirivalt tänaval „RAA-SII-JAA!” Just minu tööks on stereotüüpide lõhkumine – nii inimese kui Eesti kodanikuna. Kui eelpool mainitud panustamisviisid on omased kõigile Vabariigi kodanikele, siis see konkreetne rahvustevahelise sõbraliku ja pingeteta atmosfääri loomine on omane neile, kes teavad – on kogenud -, mida tähendab Eesti kodakondsuseta olemine.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kodanikuna on vaid mõned üksikud panustamisviisid – suurem jagu osalusest tuleneb läbi elementaarse inimlikkuse, pean silmas eelkõige näiteks elukvaliteedi tõusujoonele aitamist ühe indiviidi algatusena. Minu panus Eesti kodanikuna ühtib ühelt poolt kõigi teiste maarjamaalastega, ent erineb selle poolest, et minu auväärseks kohustuseks on rahvuste põimimine ühtseks – Eesti kodanikkonnaks. Ma ei saa olla masside iidol, keda kõik kuulavad ning kelle käske kõik täidavad – ma ei tahakski see olla -, vaid ma saan olla elavaks näiteks, et on võimalik saada Eesti kodanikuks, on võimalik kaasa rääkida riigielu puudutavates küsimustes ja mis kõige tähtsam: Eesti kodanikkonnas on võimalik jääda iseendaks. See oleks minu panus Eesti kodanikuna.

Dmitri Rozgonjuk
E. Vilde nim. Juuru Gümnaasium



Viimati uuendatud: 5.09.2011  

Kui soovid Sakalast rohkem teada või liituda, siis tule külalisõhtutele. Jälgi sündmusi meie Facebooki lehel.

Ajaloolised kokkuvõtted korp! Sakala Tartu ja Tallinna konvendihoonetest

Ajaloolised kokkuvõtted korp! Sakala Tartu ja Tallinna konvendihoonetest1910. aastal laskis korporatsioon Sakala endale Tartusse Veski tänavale ehitada konvendihoone. Kolmekordse juugendstiilis kivimaja projekteerisid tuntud Soome arhitektid Armas Lindgren ja Wivi Lönn.

Loe edasi »

Kogume pärandit!

Kogume pärandit!Kas mõni sinu lähedastest või sugulastest kuulus aastatel 1908-1940 Eestis või hiljem paguluses korporatsioon Sakala liikmeskonda? Soovime oma arhiivi täiendada korporatsiooni tegevuse ja liikmetega seotud fotode, esemete ja dokumentidega. Samuti pakuvad huvi mälestused ja muu korporatsioon Sakala liikmete või tegevusega seotud info.

Loe edasi »

Liitu korp! Sakalaga!

Liitu korp! Sakalaga!Meestudeng, tule ja tutvu Sakala vennaskonnaga!  Üliõpilaskorporatsioon Sakala on akadeemiline meesorganisatsioon, mis aitab Sul tudengielust maksimumi võtta ja loob tugeva sotsiaalse võrgustiku kogu eluks. Korp! Sakalas seisab Sinu selja taga sajandijagu väärikaid eestimeelseid mehi, kes on kindlustanud Eesti omariiklust ja toetanud üksteist vankumatult ka kõige keerulisematel aegadel.

Loe edasi »

Gümnasistide mälumäng 2019

Korp! Sakala Stipendiumifond kuulutab 2019 aasta kevadel juba kuuendat aastat järjest välja gümnasistide mälumängu, mille seekordne peaauhind on nädalane reis Norrasse.

Loe edasi »

Gümnasistide mälumäng 2018

Korp! Sakala Stipendiumifond kuulutab juba viiendat aastat välja gümnasistide mälumängu, mille seekordne peaauhind on nädalane reis Türki.

Loe edasi »

2018 kevadsemestri külalisõhtud

Meestudeng, liitu Sakala vennaskonnaga! Sinu tänased valikud on homse päeva vundamendiks.

Loe edasi »

Rendi ruumid oma tähtsündmuseks
korp! Sakala majas Tallinnas või Tartus!