2007. a. Sakala Stipendiumifondi korraldatud esseekonkursi teise preemia võitnud töö autoriks on Ingel Terasmees.
Valus hingamine ei ole alati halb. Raskused hingamisteedes võivad olla põhjustatud ka tugevast armastusest ja võimsatest emotsioonidest. Need on aga alati meeldivad. Ka pisarad ei tähenda üksnes kurja. Tunded, mis tugeva rahvusluse puhul esinevad, on ilusad ja südamlikud. Üksteisest kinnihoidvad käed, mis kangest kindlameelsusest juba higised, hingematvate viiside saatel kostuvad julged laulusõnad. Õigele eestlasele püha värvikombinatsioon sini-must-valge õhutamas seda, mida ei saagi seletada kellelegi, kes seda ise ei tunne. Üllad mõtted, vägev tahe. Lahutamatu kooslus, mis koosneb samasuguste tausta ja juurtega inimestest. Jah, rahvuslust iseloomustav loetelu on suursugune, nostalgiline patriotismivaimustus kange. Tõsi on aga ka see, et rahvustunne Eesti Vabariigis paarteist aastat tagasi oli tugevam ja puhtam kui paavsti vanaisa südametunnistus. Aga nüüd? Kas rahvuslusest tänases Eestis 21. sajandil on veel uhke rääkida? On üldse mõtet?
Kõneldes isamaa-armastusest ja ühtekuuluvusest, saab kodanikke sildistada mitut moodi. Grupid on täiesti erinevad .Ühed on need, kes tulvil priiusetahet oma kodumaad südamest ja viisakalt hoiavad, on õnnelikud, et elavad iseseisvas vabariigis ning proovivad teha midagi tarka, et elu Eestis oleks ausam ja mõnusam. Nad on kõige õigemad eestlased üldse - inimesed, keda kangesti austan. Teised on sellised, kes kibestunult vanu aegu taga igatsevad. Sellised nõmedikud näeksid Eestimaad parema meelega sotsialistlike vabariikide liidu ühe osana. Pole vale väita, et tavaliselt ei oska nad eesti keeles korralikult ropendadagi. Rääkimata siis veel igapäevaste asjade ajamisest riigikeeles. Ja ometi leiavad nad siin tööd ja viivad oma lapselapsed Tõnismäele jalutama, õpetavad neile oma nägemuse järgi kultuuri ja sunnivad pronksi austama. Kolmandatega on aga isevärki lugu. Neil on ükskõik. Nende jaoks pole vahet, kas valitsuses on punase minevikuga mehi palju või missugune on presidendi nägemus riigi tulevikust. Omakasu eesmärgil müüksid sellised inimesed pikemalt mõtlemata oma hääled demagoogiakuningatele maha. Odavalt, kusjuures. Sest mis maksab mõni pastakas või pangakupüür päris õige rahvusluse kõrval. Mitte midagi! Selliseid ebamäärased tühikargajaid on kahjuks väga palju. Tihtipeale on neil ainsateks soovideks hunnik raha ja jämedate kõhulihastega poiss-sõber.
Inimesed, keda tähtsad asjad ei huvita ja kellele Eesti Vabariik pole südamelähedane, mädandavad meie riigi rahvusluse alustalasid. Nagu termiidid puulaevukesel järavad nad eestluse kallal, lootes head arenevat süsteemi purustada. On õudne nõnda mõelda, aga siirad tunded, mis kunagi jala värisema ja huule võbelema panid, tundub, et hakkavad hääbuma. Situatsioonid, mis meie vabariigis kahe erineva rahvuse, eestlaste ja sovetismi pooldavate venelaste vahel aset leiavad, lisavad vaid lõhkeainet suhete konfliktipommi. Olgu tegu siis mõne vastiku rauakolakaga või toreda keeleseadusega, millest kinni ei peeta. Mõnes olukorras võitjaks jäävate ülbus tõmbab lõpuks tikku ning teeb seega oma töö. Suhted lendavad vastu tumesinist taevast kildudeks nagu pulmaserviis betoonseinaga kohtudes ja Moskvas saadakse kurjaks, agressiivsus pingestab edasist elu. Kole lugu, aga kütus eestluslimusiini bensiinipaagis muudkui väheneb. Oleks ju võimalik natukenegi vähem tülikamalt asju ajada, ent kuidas saabki rahvale pahaks panna vaenulikkust, kui meie omad riigitegelasedki eestimeelseid laimavad, neid natsideks sõimavad ja ise suurest rõõmust oma idiootsuste üle rämedalt irvitavad. Mis siin imestada, et rahvuslus enam nii õndsalt ei küpse, kui meil on tähtsatel kohtadel õõnestavad figuurid, kes alatult „nalja“ teevad. Huumor missugune!
On elementaarne, et üks rahvas hoiab kokku ning seda mitte ainult laulupeo või olümpiamängude ajal. Keda vaevab häda, peab abi saama. Tuleb aga ette olukordi, kus headuse valem ei tööta. Ja seda üsna tihti. Marju Lauristingi on kirjutanud sellest, kuidas näiteks Eesti majanduselule on iseloomulik konnatiigi sisenägelus - üksteisele jala tahapanemine, püüd naabreid enda kõrvalt välja tõrjuda ja monopoli saavutada. Tõsi, ta teab, millest ta räägib. Esirinnas olla tähendab ka hinnas olla. Mis puutub aga omavahelisse koostöösse, siis see on ikka päris madalal astmel. Olemas see on, tihtipeale lihtsalt korruptsiooni näol...
Väga mitmed asjad, suhted, olukorrad on tänases Eestis üsna pahasti. Aga mis siis teha? Kiruda saaks ju küll kaua-kaua. Mis aitab aga tavaline hale mölin? Kas Villu õpib käituma ja Edgar hakkab ausaks? No ei. Natuke nõme on ainult kritiseerida ja nurgas nuuksuda. Kindlasti võiks selle kõrval ka algatada mingi süsteemi muutmist. Moodustada kas või survegrupp või miks mitte, natuke mässata. Aga seejuures tuleb olla ka täiesti kindel, mille nimel. Protestijad, kes reporteri ilmudes küsimuste peale vaid verbaalset pussu lasevad, on naeruväärsed.
Seega tuleks proovida, nii palju kui võimalik, positiivsust säilitada ning nõdrameelsust ennetada, kodanikuühiskonda tugevdada ja inimlikkust taaselustada. Vasrti hakkab parem. Peab hakkama. Uue presidendi valimine oli hea samm paremuse poole. Ehk pole järgminegi aste kaugel? Vältides vanurite võimu, on tulevik suuresti innovaatilisem. Seda aga ongi vaja. Muidugi ei saa minetada traditsioone, milleta meie identiteet oleks juurteta, pinnapealne, lõtv. Tuleb osata ühendada vastandlikke jooni, otsida arukaid lahendusi. Nii on aus. Nõnda on õige. Millegi nii suursuguse nagu vabariigi esindusrollis olla, on kahtlemata üsna keeruline, aga seni, kuni president oma ametiga hästi toime tuleb ja demokraatia jääb edasi rahva võimuks, on kõik korras.
Rahvuslust Eestimaal on hävitanud, purustanud, lõhestanud mitmed tigedad jõud. Kellelegi tagasi teha oleks võimatu ning rumal. Ütleb kaunis laulusalmgi : „ Ainult kurat võib maksta need võlad, mis Maarjamaal maksmata jään`d!“ Seega tuleb tegutseda suunas, mis meile endale kasu toob. On arukas ühendada väed, mis kõige tähtsama – rahvusluse püsimise – eest seisavad. Tegelikult pole see inimhulk sugugi väike. Eestimeelseid on küll, probleeme tekitavad vaid need, kes sellele jõule lolli peaga vastu seisavad. Paraku nad aga kaotavad. Ja mul ei ole neist kahju. Kuigi tänases Eestis on rahvuslus nõrgem kui viisteist aastat tagasi, ei ole geniaalne mõelda, et nii nüüd siis jääbki. Pole tõsi. Kindlameelsus eestluse püsimises aitab kaasa. Tuleks valida kõrgematele positsioonidele inimesed, kes kõige vähem valetavad ja tõsimeeli Esti elu ja edu kindlustada oskavad. Olgugi, et ohtu eriti ei tajuta ja päris noored ei saa üldse aru, mis toimub, on väga tähtis end mitte lasta rõvedalt lollitada, ära osta. Tuleb olla piisavalt teadlik, et ühel päeval end mitte avastada kellegi õela tagumiku alt.
Et vaenlasest üle olla, peab rahvas ühtne olema. Vana jutt, eks ole? Kaklemata ei saa aga ka olla. Aeg-ajalt teeb naabrimutt, ülemus, vennaraas või ämm ikka südame nii täis, et tekib tahtmine talle natuke kolakat anda. Või vähemalt sõimuvalanguga üle ujutada. Eestlane küll, aga närvi ajab ikka. Tegelikult peab tülitseda ka oskama. Nagu Anu ja Sipsik või Pearu ja Andres, aga mitte nagu juut ja skinhead, USA ja Lähis-Ida või neeger ja rassist. Seda tuleb teha nii, et peamine, hingelähedane, ei häviks. Et ei retsitaks liialt inimväärikust, kuigi vahel on raske jääda piiridesse ning end piisavalt talitseda. Sellepärast peabki olema hirmus tähelepanelik. Ka tolerantsus ei jookse mööda külge maha. Oskused teisi mõista ning nendega arvestada on hindamatud. Seda täiesti igal pool. Kes tahakski eluaset või kontoripinda jagada kellegi despootliku tõpraga, kes sigatseb teda ümbritsevate inimestega? Selleks, et elukorraldus oleks nagu soovitud, ei tohi ka teiste unistusi solkida.
Vaimuvaesus ja närvilisus, rumalus ja üksildus on surmavad. Kui sama ühiskonna kodanikud kõnnivad igas mõttes üksteisest kaugelt mööda ja mõningane uhkus ning eneseimetlusefekt on põimunud hirmuga kaasinimestes pettuda, ei saagi loota, et rahvuslus vaimustavasse tippu tõuseks. Kuritegevus, kelmus, õelus paneb inimese inimest vihkama. Ka eestlase eestlast. Sellest tulenev paranoiline ettevaatlikkus ei pruugi aga olla kasulik. Samas pole imekspandav, et terve ellusuhtumisega inimesed elavad väga vanaks ninga ka raugaeas võib olla raju peotuju.
Valvel tuleb alati olla, et turvalisus tagatud oleks. Kui Eesti inimesed teavad, kes nad on ja hoiduvad vaenlase eest, siis koos olles pole häda midagi. Ja kui ongi, saab sellest üle. Pole kahtlustki, et elu Eestis aina paremaks kisub. Ma ei ütle seda sellepärast, et oleksin väga loll või naiivne. Ei, selle koha pealt on mul mõistus täiesti peas. Inimesed, kes peavad lugu laulust "Jää vabaks Eesti meri" ja loevad Tammsaaret, haukavad isukalt verivorsti ning loputavad selle Eesti valge viinaga alla, on mu lemmikud. Tegelikult küll, pole nendel asjadel väga suurt tähtsust, sest patrioot võib Rootsi õlut ka juua, kui talle maitseb, oluline on see, mida seesmiselt tuntakse.
Kas on hea olla eestlane? Kas on uhke olla eestlane? Need on kõige tähtsamad küsimused üldse. Ja kõik on korras nii kaua, kuni valdav enamus vastustest sellistele küsimustele on: "Jah, eestlane olla on kuradi tore!". Eesti Vabariik graatsiliste suitsupääsukeste ja lummavate aasadega, mässumeelsete looduslastega ja asjalike haritlastega tõstab oma rahvusluse taseme elutervesse tippu ja säilitab erutava kultuuri. See on kindel, sest põrgut pole vahvate jaoks olemas. Eestlane teab, et ma ei valeta.
Ingel Terasmees, 17 a.
Tartu Kivilinna Gümnaasium
Kui soovid Sakalast rohkem teada või liituda, siis tule külalisõhtutele. Jälgi sündmusi meie Facebooki lehel.
Tutvu uusima sisuga
1910. aastal laskis korporatsioon Sakala endale Tartusse Veski tänavale ehitada konvendihoone. Kolmekordse juugendstiilis kivimaja projekteerisid tuntud Soome arhitektid Armas Lindgren ja Wivi Lönn.
Kas mõni sinu lähedastest või sugulastest kuulus aastatel 1908-1940 Eestis või hiljem paguluses korporatsioon Sakala liikmeskonda? Soovime oma arhiivi täiendada korporatsiooni tegevuse ja liikmetega seotud fotode, esemete ja dokumentidega. Samuti pakuvad huvi mälestused ja muu korporatsioon Sakala liikmete või tegevusega seotud info.
Meestudeng, tule ja tutvu Sakala vennaskonnaga! Üliõpilaskorporatsioon Sakala on akadeemiline meesorganisatsioon, mis aitab Sul tudengielust maksimumi võtta ja loob tugeva sotsiaalse võrgustiku kogu eluks. Korp! Sakalas seisab Sinu selja taga sajandijagu väärikaid eestimeelseid mehi, kes on kindlustanud Eesti omariiklust ja toetanud üksteist vankumatult ka kõige keerulisematel aegadel.
Korp! Sakala Stipendiumifond kuulutab 2019 aasta kevadel juba kuuendat aastat järjest välja gümnasistide mälumängu, mille seekordne peaauhind on nädalane reis Norrasse.
Korp! Sakala Stipendiumifond kuulutab juba viiendat aastat välja gümnasistide mälumängu, mille seekordne peaauhind on nädalane reis Türki.
Meestudeng, liitu Sakala vennaskonnaga! Sinu tänased valikud on homse päeva vundamendiks.
