Esseekonkurss 2007. I preemia - Mari Agarmaa

2007. a. Sakala Stipendiumifondi korraldatud esseekonkursi peapreemia võitnud töö autoriks on Mari Agarmaa.


Rahvuslus Eesti Vabariigis 21.sajandil

Hinge pisaratest Sulle
pärga püüdsin punuda;
hõlmad lahti hoia mulle,
hinge ilu – Eestimaa!

Nõnda kirjutas Koidula oma viimases luuletuses, mille pealkirjaks on „Enne surma – Eestimaale!“. Meie, eestlaste teadvuses on ta olnud isamaa luuletaja par exellence, küllap õigusega. Juba noore tütarlapsena, 1869. aastal ülendava laulupeosuve järel, kirjutas ta Kreutzwaldile: „….ma peaaegu kardan, et ma oma maad ja rahvast rohkem armastan, kui tütarlapsele õigusepärast sünnis on“. Selle armastuse pani Koidula oma luulesse, mille kaudu kõneles maarahvaga, kellele alles tema isa oli andunud nime – eesti rahvas. Rääkides isamaa- armastusest, on Koidula kahtlemata üks ehedamaid ja väljapaistvamaid näiteid Eesti ajaloos. Aga kuidas väljendada rahvuslust 21.sajandil? Mil määral leidub seda täna Eesti Vabariigis?

Tänasel Eestil on suur puudus Koidula-sugustest inimestest. Usun, et neid on, aga kindlasti on vajalik palju valjuhäälsem rahvuslike veendumuste kajastamine ja veelgi enam – propageerimine riiklikul tasandil. Sellest vajadusest annab märku 24. veebruar, mis kannab kalendris küll nimetust Eesti Vabariigi aastapäev, aga tegelikkuses on oma sügavama mõtte minetanud. Sellest on saanud päev, mil inimesed tunnevad rõõmu võimalusest tööle ja kooli mitte minna. Sellele sain tõestust möödunud aastal vabariigi aastapäeval Toomemäel olles, kuhu olid kogunenud erinevad organisatsioonid oma lippudega. Oli vanaemasid ja vanaisasid, aga polnud eriti palju noori ega lapsi. Arvan, et peamine põhjus seisneb selles, et üha suuremaks on muutumas nende inimeste osakaal ühiskonnas, kes sündinud ja kasvanud vabas Eestis. See on põlvkond, kes pole näinud ega tundnud okupatsiooni ning neile näib, et rahvusriigi olemaolu on midagi iseenesest mõistetavat ja kohustuslikus korras kaasas käivat. Pilk maailma poliitilisele kaardile veenab paraku selles, et rahvusriigi omamine rahvale, kelle keelt kõneleb emakeelena alla miljoni inimese, on harv nähtus. Seda mõistetavaks teha noorele inimesele, kes kasvanud ja harjunud hingama vaba õhku, on äärmiselt raske.

Üldjuhul on vanemad inimesed rohkem isamaalised ja rahvuslus on nende jaoks prioriteet. Nad on elanud okupatsiooni tingimustes ning teavad, mis tähendab keelatud rahvuslus ja peale sunnitud isamaatus. Neilt rööviti isamaa, paljud aeti oma kodust relva ähvardusel välja, neilt võeti vara ja nende veendumused kuulutati vääraks ning hiljem keelatuks. Ei mina ega enamus minuealiseid kujuta ette, mis see tegelikult võiks tähendada ning seetõttu ei oska me täna olemas olevat väärtustada. Vahel on selline hoiak seotud piiratud ajalooteadmistega, aga eelistan süüdistada ühiskonda, kus ainuvalitseb mentaliteet: mis olnud, see olnud, vaadakem tulevikku. Ei vaidle vastu tulevikku vaatamise osas, aga leian, et üks ei tohi välistada teist. George Orwelli tabava tähelepaneku kohaselt peab iga totalitaarne süsteem mälu oma peamiseks vaenlaseks. Kes kontrollib olevikku, peab kontrollima ka minevikku, sest ainult sel kombel saab kontrollida tulevikku. Seetõttu on okupandid tahtnud läbi aegade hävitada rahva ajaloolist mälu ja sellepärast kujunes ka Nõukogude surve tingimustes võitlus mälu pärast olulisemaks lahinguväljaks. Täna ei seisne küsimus ainult selles, kas tunnememe oma ajalugu, vaid millised on rõhuasetused, kuidas tõlgendame erinevaid protsesse ning kas ja millistena näeme seal olevad seoseid.

Rääkides rahvuslusest Eesti Vabariigis 21. sajandil, näen ohuna rahvuslusele lähiajaloo mitte- küllaldast tundmist ja mäletamist. Ikka ja jälle tajun, et paljud eestlased ei tea või ei pea oluliseks 14. juunit ja 25. märtsi. Olen veendunud, et need kuupäevad ei tohi eestlasi külmaks jätta, sest just siis ligikaudu 50 aastat tagasi võeti üle 30 000 kaasmaalaselt õigus otsustada oma elu üle. Nad sunniti kodust lahkuma, pandi loomavagunitesse ja veeti kodust eemale tuhandete kilomeetrite taha. Nii taheti hävitada vastupanu ja kogu alistatud rahvas viia terrori abil tahtejõuetuse, kuulekuse ja abituse seisundisse. Tänaseks olen jõudnud arusaamisele, et juhtunust räägivad peamiselt need, kelle perekonnal oli toimunuga otsene side. Olen kindel, et küüditamisega üritati meie rahvuslus igaveseks hävitada, ning sellepärast ei tohi seda maha vaikida. Minu jaoks on üks osa rahvuslusest oma rahva valu mäletamine ja sellepärast arvan, et küüditamine ei tohi jääda üheks paljudest eelmise sajandi õuduste seas, vaid omaks kohta ka 21. sajandil Eesti Vabariigis. Kuigi arvuliselt said möödunud sajandil rohkem kannatada maailma suurrahvad, oli suhtarvudes üks suuremaid kannatajaid siiski eesti rahvas, kes kaotas 17,5% rahvaarvust, mis näiteks USA-le oleks tähendanud 22,4 ja Saksamaale 13,7 miljonit inimest. Mõistan, et seda tõsiasja ei saa kõlama panna maailmas samaväärselt holokaustiga, pole võimalik muuta ebaõiglust olematuks ega kompenseerida inimelusid. Küll on aga võimalik mäletada ja rääkida neist asjust, sest ainult nõnda saame avaldada austust neile, kellele võlgneme praeguse vabaks olemise. Ma leian, et eriti tähtis on see täna, kui oleme olukorras, kus paljud represseeritud veel elavad. Seetõttu pean vajalikuks avalikku arutelu küüditamise teemal, sest ainult nii saame öelda ja näidata, et kodumaa hindab kannatanute mitte murdumist.

Paraku on meie vabadus ja rahvusriik haprad ja haavatavad, ning seetõttu kuulun kohustusliku sõjaväeteenistuse pooldajate hulka. Minu arvates on äärmiselt oluline, et eestlane oskaks, oleks valmis ja omaks tahet end ja kodumaad kaitsta, sest kui me ise pole sellest huvitatud, siis on ta kerge kaduma. Rääkides kaitse vajalikkusest, peame uurima Eesti võimalikke vaenlasi. Tundub, et ainus mõeldav sõjaline oht võib tulla Venemaalt. Teised Eesti lähinaabrid – Soome, Läti ja Rootsi on hetkel ja tõenäoliselt jäävad ka edaspidi heanaaberlikesse suhetesse. Pealegi pole nad seda sorti riigid, kes sõjalisi konflikte algataksid või oleksid valmis pidama muud sõda peale kaitsesõja. Venemaa seevastu on igati aldis ka tänapäeval lahendama konflikte toore jõuga, heaks näiteks on sõjad Tšetšeenias. Ei ole võimalik ennustada, kas Venemaa tungib järgmise saja aasta jooksul Eestile kallale või mitte, sest selle riigi käitumine on ja jääb etteaimamatuks. Seega sõjaline konflikt on võimalik ja kaitse vajalik. Millegi pärast on levinud veendumus, et NATOsse kuulumine tühistab kaitseväe vajaduse, nagu oleks NATOsse kuulumine iseenesest juba piisav kaitse, aga paraku pole NATO turvafirma. Ta annab küll teatava täiendava julgeoleku taseme, aga see tase pole kuigivõrd kindel, sest maailmapoliitikas pole üldjuhul moraalil ja Eesti-sugustel väikeriikidel tähtsust. Kui suurtele riikidele on mingil hetkel kasulik Venemaa tegevusele mitte vahele segada, siis nad ei sekku ja Eesti peab ise hakkama saama. Seevastu teadmine, et kümned tuhanded kodanikud oskavad ennast kaitsta, heidutab rohkem kui kusagilt kaugelt õhku tõusvad hävitajad. Nii tunnustatud Ameerika julgeolekuanalüütik Edward N. Luttwak kui ka Eesti endine kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts on veendunud, et elades Venemaa-suguse riigi kõrval, pole mõeldav ehitada riigikaitset üles ainult palgaarmeele, sest NATO kaitseb ainult neid, kes ennast ise kaitsevad. Arvan, et riigikaitset on väär pidada ostetavaks kaubaks, kuna koduga toimuv puudutab kõiki ja seega peab selles osalema kogu rahvas. Loobudes kohustuslikust sõjaväeteenistusest, kaotavad Eesti mehed võimaluse õppida kaitsmist ja tahtmise kaitsta Eestimaad, sest kui puudub oskus, siis pole mõeldav selle kasutamine. Eesti mees peab oskama kaitsta nii ennast kui ka mida ja keda armastab. Arvan, et sõjaväekohustus on võimalus puutuda otseselt kokku Eesti riigiga ja saavutada seotuse tunne kodumaaga ning jõuda arusaamale, et isamaa ja rahvuslus pole möödunud aja sõnakõlksus. Usun, et kaitseväes teeninud noormehed mõistavad selle ülesande raskust ja tähendust, ning seeläbi hakkavad rohkem hindama neid, kes haarasid kunagi relva ja läksid kõhklemata vabadussõtta kaitsma kodumaad. Julgen väita, et sõjaväeteenistuse läbinud mees armastab oma kodu rohkem, sest ta mõistab selle hinda. Seda on meil hädasti vaja, sest sellised mehed on tähtis jõud rahvusluse hoidmisel Eesti Vabariigis. Kui meil on neid jätkuvalt, siis võib loota, et nende tõekspidamisi ei kanna edasi ainult nende pojad, vaid ka Eestimaa tütred. Vajame sellist Eestit, kus kodudes räägitakse rahvuslusest ja isamaalised väärtused on au sees.

Tean, et olla täna isamaaline ja väljendada rahvuslust on raskem kui möödunud sajanditel. 19. sajandi lõpul tabas Eestit venestuspoliitika raskeim surveperiood, ärkamisest oli saanud uinumine. Ometi oli toona olukord selgem, sest põhimõte seisnes idast tulevale vastandumises, millega said eestlased rängast vaevast hoolimata hakkama. Täna räägime globaliseeruvast maailmast, kus kunagiste kolooniate pärand on inglise keele ülimuslikkus. Seda keelt räägivad sajad miljonid inimesed, seda keelt on vaja osata, et rahvusvahelisel tööturul konkurentsivõimelisena püsida. Kuna mõistame, et inglise keel on meile kasulik, siis pole vastumeelsust, võtame ta vastu avasüli. Selles näen otsest ohtu eesti keelele. Viimaste uuringute kohaselt on eesti keele kõnelejaid emakeelena alla miljoni. Sellepärast pean rahvusluse lahutamatuks osaks Eesti keele hoidmist. Väikerahvana tuleb silmas pidada, et mõistlik on oma keelt kõnelda ise ja vältida keele kasutamisel võõrkeelest tulenevaid erinevaid slänge ja sõnu, ning enam ärgitada meiega Eesti keeles suhtlema siin elavaid muude keelte kõnelejaid.

Oleme tuntud laulvad revolutsionäärid. Võiksime endile aeg-ajalt meelde tuletada, et laulsime end vabaks Eesti keeles. Sellepärast olen rõõmus, et Jaan Tätte, Liisi Koiksoni, Rein Rannapi ja Tõnis Mäe lood on moodi minemas. Nende laulud meeldivad meile, sest nad on meist endist ja seega meile lähedased. Sarnane on olukord ka teatriga. Terve möödunud aasta kuulsime Eesti teatri sajandast juubelist, mis kulmineerus uhke kontserdiga Tartu laululaval. Pärast etendust liikus rongkäik Vanemuise ette, kus süüdati suur hulk küünlaid, et mälestada kõiki neid, kes kunagi näidelnud Vanemuise laval. See oli tõeline teatripidu, mis kandis endas kindlalt sõnumit, et teater on Eesti rahva jaoks tähtis kultuuritempel. Rongkäigus liikudes märkasin sära inimeste silmis, nad laulsid. Teatri huvi oli nad kokku toonud ja pannud tundma rõõmu üheskoos olemise, ühiste väärtuste jagamise ja ühtsuse tunnetamise üle.

Ometi leian, et rahvusluse kui väärtuse püsimiseks pole piisav omakeelse teatri ja muusika üha suurenev populaarsus. On vaja aru saada, et väikerahvana rahvusriigi omamine pole juhus ega midagi iseenesest kestvat. Sellepärast usun, et eestlane peaks rohkem mõtlema eestlaseks olemisele. Minu jaoks tähendab see huvi oma rahva ajaloo vastu, puhta eesti keele rääkimist, küünla süütamist represseeritute mäletamiseks ja vähemalt tordi söömist vabariigi aastapäeval. Seejuures ootan Eesti Vabariigilt põhimõttelisi otsuseid nii riigikaitse kui hariduspoliitika vallas, sest ainult nõnda on võimalik anda selge signaal rahvusluse olulisusest ja vajalikkusest 21. sajandil.

Mari Agarmaa, 19 aastane
Tartu Kommertsgümnaasium



Viimati uuendatud: 5.09.2011  

Kui soovid Sakalast rohkem teada või liituda, siis tule külalisõhtutele. Jälgi sündmusi meie Facebooki lehel.

Ajaloolised kokkuvõtted korp! Sakala Tartu ja Tallinna konvendihoonetest

Ajaloolised kokkuvõtted korp! Sakala Tartu ja Tallinna konvendihoonetest1910. aastal laskis korporatsioon Sakala endale Tartusse Veski tänavale ehitada konvendihoone. Kolmekordse juugendstiilis kivimaja projekteerisid tuntud Soome arhitektid Armas Lindgren ja Wivi Lönn.

Loe edasi »

Kogume pärandit!

Kogume pärandit!Kas mõni sinu lähedastest või sugulastest kuulus aastatel 1908-1940 Eestis või hiljem paguluses korporatsioon Sakala liikmeskonda? Soovime oma arhiivi täiendada korporatsiooni tegevuse ja liikmetega seotud fotode, esemete ja dokumentidega. Samuti pakuvad huvi mälestused ja muu korporatsioon Sakala liikmete või tegevusega seotud info.

Loe edasi »

Liitu korp! Sakalaga!

Liitu korp! Sakalaga!Meestudeng, tule ja tutvu Sakala vennaskonnaga!  Üliõpilaskorporatsioon Sakala on akadeemiline meesorganisatsioon, mis aitab Sul tudengielust maksimumi võtta ja loob tugeva sotsiaalse võrgustiku kogu eluks. Korp! Sakalas seisab Sinu selja taga sajandijagu väärikaid eestimeelseid mehi, kes on kindlustanud Eesti omariiklust ja toetanud üksteist vankumatult ka kõige keerulisematel aegadel.

Loe edasi »

Gümnasistide mälumäng 2019

Korp! Sakala Stipendiumifond kuulutab 2019 aasta kevadel juba kuuendat aastat järjest välja gümnasistide mälumängu, mille seekordne peaauhind on nädalane reis Norrasse.

Loe edasi »

Gümnasistide mälumäng 2018

Korp! Sakala Stipendiumifond kuulutab juba viiendat aastat välja gümnasistide mälumängu, mille seekordne peaauhind on nädalane reis Türki.

Loe edasi »

2018 kevadsemestri külalisõhtud

Meestudeng, liitu Sakala vennaskonnaga! Sinu tänased valikud on homse päeva vundamendiks.

Loe edasi »

Rendi ruumid oma tähtsündmuseks
korp! Sakala majas Tallinnas või Tartus!